Heldeke, mu käekott kaalub 1,8 kg!

Eile käisin poes lõuna ajal ja kasutasin iseteeninduskassat. Seal on kaal ka ja huvi pärast panin käekoti kaalu peale. 1,8 kg! Heldene aeg! Ja mis seal siis sees on? Pole ju midagi nii rasket, vihmavarjugi ei olnud kaasas!

Vaatasin siis koti sisu üle ja eks palju väikseid asju teeb kokku raske koti. Võtmed, natuke kosmeetikat, rahakott (kus rohkem kaarte kui raha), mobiiltelefonid, märkmik... Tuleb tunnistada, et ega väga kaua ei jaksagi kotti õlal kanda. Raske on see naise elu!

Eesti hõng BA lennukis

Juhtusin eelmisel nädalal British Airway'siga Shotimaale lendama tööasjus. Nagu tavaliselt, sirvisin läbi lennukiajakirjad, kuigi mitte eriti suurte ootustega, sest tavaliselt koosnevad need hulgalistest reklaamidest.



Siis aga jõudsin lehele, kus oli roogkatusega talumaja pilt. Esimene mõte oli, et see peab olema Eestiat, aga tundus liiga sürreaalne. Siis hakkasin lugema, ja oli tegemist artikliga Saaremaalt - GoodKaarma'st. Ja lõpus oli ka pilt Eesti presidendipaariga. Oi kui hea kodune tunne tuli, terve ülejäänud lennureisi jooksul oli mul naeratus näol :)



Tagasilend oli ka omamoodi kogemus - esimest korda lendasin üle Londoni. See oli nagu üks suur tuledes jõulupuu! Oli ikka väga suur. Ilus selge õhtu oli ja ilusti olid näha kõik Big Ben ja London Eye ja parlamendihoone. Üritasin Windsori lossi ka näha, aga istusin vist valel pool selle jaoks. Aga ehk saan veel ikka Heathrow'sse lennata.

Jälle üks ime - meie uus kodu

Vahel tundub, et kõik kohe läheb väga halvasti. Nagu meie koduotsingutega. Aga lõpuks teeb Jumal jälle puändi ja kõik saab paremasse korda kui varem või kui ise ette kujutasime.

Esialgu oli meil plaanis alustada korteri ostmisega. Siin on mitmeid erinevaid skeeme, mis toetavad esmakordset koduostmist. Hakkasime juba jaanuaris ankeete ja pabereid täitma ning suvel leidsime sobiva skeemi (osaliselt ost ja osaliselt rent) ja ka korteri ja läksime panka.

Skeemi nõuetele vastasime, nii et saime korteri broneerida. Saatsime paberid panka. Pank saatis kinnisvarahindaja sisse. Kinnisvarahindaja hindas kinnisvara 15 % alla. Saatsime paberid müüjale. Müüja ei nõustunud alandatud hinnaga. Rääkisime pangaga, rääkisime müüjaga. Lõpuks pärast 1 kuu möödumist müüja otsustas hinda alandada. Helistasime uuesti panka. Pank ütles, et meie taotlus on juba lõpetatud.

Ja sinna meie korteriost jäi. Sest kui siin midagi otsustatakse, siis on see lõplik. Teised pangad küsisid nii kõrget intressi, et polnud mõtet. Sellepärast esimene pank meie taotluse lõpetaski, et selle kuu aja jooksul, mil müüja mõtles kas hinda langetada või mitte, karmistasid teised pangad tingimusi. Ja siis me otsustasime, et ei tahagi siis.

Aga rentimine on siin üldiselt kallis. Eriti Windsoris. Vaatasime ringi, aga ei tahtnud liiga palju üürile kulutada, sest tahaks nagu elada ka. Ja siis juhtus nii, et üks meie taotlustest, mille kunagi jaanuaris juba esitasime, kandis vilja. Windsorisse ehitati uued korterid, mis kuuluvad omavalitsusele ja kus rent on suhteliselt soodne. Esialgu jäime nimekirjast välja, aga kuna keegi hüppas alt ära, siis saimegi korteri! Küll 2-toaline, aga parem ja omaette kui eelmine koht (kes külas käinud on, teab...:))

Ja nädalavahetusel siis kolisimegi. Ma olin nii põnevil ja ametis kolimisega, et pakkisin ka kõik oma jalanõud ära... Nii et esimese autotäie kolisin sokipöisel... Praegu on kurk natuke haige, aga muidu pole viga. Korter hakkab vaikselt ilmet võtma, kuigi meil veel paljusid asju pole, rohkem kastides elame hetkel.

Nii et nüüd on kõik jälle hästi! Saame mõne külalise ka vastu võtta, nii et tulge aga külla :)

Väike puhkus Hispaanias

Oktoobrikuu keskpaigas tegime väikse pausi ja sõitsime Hispaaniasse päikest püüdma. Kuna seni oli puhkuste korraldamine minu rida, siis andsin Mikele vabad käed organiseerida selline puhkus, nagu talle meeldiks. Mina sain sihtkoha pooljuhuslikult teada eelmisel õhtul :)

Seekord oli meil tõeline rannapuhkus Costa Del Sol'is. Ei hakanud autot rentima, vaid liiklesime rongiga, mis kenasti mööda rannajoont sõitis. Nautisime soolast Vahemerd, palme ja päikest. Tegelesime geopeituse aaretejahiga ja käisime jahiga sõitmas (tahtsime delfiine näha, kuid kahjuks neid meie teele ei sattunud). Nägime Zara omaniku luksusjahti, mille hinnaks kõigest 20 milj eurot ja üks tund jahisõitu maksab 300 eurot. Nägime ka Antonio Banderase endist korterit, kust ta ära kolis paparazzide pärast. Kuna olime Malagale väga lähedal, käisime ka kuulsa kunstniku Picasso kodulinna uudistamas.

Nalja sai ka, nagu ikka. Eestlasi me eriti seal eriti ei näinud. Kuid ühel päeval kuulsin seljataga siiski eesti keelt. Tegemist oli kahe u 40 a naisterahvaga, kellega koos ühte väiksesse turismipoodi sattusime. Seal jäin mina mõningaid kaupu uudistama ja Mike kaotas mu silmist. Minu leidmiseks hüüdis ta üle poe valjusti "Tibi!" (nagi ta mind koduski hüüab) ja need kaks eesti naist pöörasid oma suured ja üllatunud silmad Mike poole. Ta vaeseke kohkus sellest täitsa ära, ja siis ma jooksin ruttu tema juurde teda pääastma :)

Ja päikesepildid leiab siit

Mesilased, tünnisaun ja muud lõbusad tegevused

Augusti lõpus - septembri alguses käisime siis jällegi Eestimaad külastamas. Nädalake möödus taaskord ülikiiresti, aga väga lõbusasti. Seekord olid meil kaasas ka sõbrad - abielupaar inglane+hispaanlanna. Näitasime neile Eesti maaelu.

Kõigepealt külastasime Railit, kes toimetab agaralt oma maakodus ja peab mesilasi. Raili kostitas meid värske piparmünditee ja meega. Meie külalised polnud varem mesitarusid näinud ja jooksid kohe pilti tegema. Raili ütles, et eriti julged külalised sul, sutsata ei karda saada. Ja siis nägin poisse jooksmas ja kiljumas. Seda oli väga lõbus vaadata.

Seejärel suundusime Saaremaale, kus oli mu vennatütre Neleriinu 5. sünnipäevapidu. Nelel möödus sünnipäev muidugi tünnis. Me tegime ka siis väikse tünnikuuri ja nii mõnus oli, et hakkasime igal hommikul seal hommikukohvi tegema ja õhtuti istusime jälle tünni ja nautisime taevatähti. Kuu oli katuse taga peidus.

Käisime veel soomatkal ja tutvustasin külalistele, mis on jõhvikad, pohlad ja sinikad. Mike viis nad ka lehmi vaatama - ta on juba oma poiss laudas :) Külalised küll lehmadele väga ligi ei julgenud tulla. Siis käisime veel Kuressaares, vaatasime oma puu üle ja näitasime lossi. Ja muidugi spaas, sulistamas ja saunas.

Siis läksid meie teed mõneks päevaks lahku, me jäime Saaremaale asju ajama ja Tallinnas külastasime Tikenberge. Nemad hoolitsesid meie eest nii hästi, et Mike ei tahtud enam ära sõita. Oma osa oli selles muidugi ka mullivannil, kus küünlavalgusel vedelesime.

Eestist lendasime Kopenhaagenisse, kus vaatasime Väikse Merineitsi üle (oli tõesti väike), käisime Kristiaanias ära (ootasin palju hullemat) ja shoppasime natuke.

Ka mõned teised toredad hetked jäid ka kaamera ette ja neid saab näha siit

Suveromaanid

Kontoritöö ei ole suvel tore. Aga tööst pääsu ka pole. Siis mõtlesin, et teen endale vähemalt suvised lõunapausid päikseliseks. Mul on siin töökohas siseõu (või -aed) ja lähedal kohe üks park, nii et muutsin oma lõunapausi meeldivaks kirjandustunniks.

Kõigepealt võtsin kätte kodust kaasa võetud Turgenevi raamatu "Isad ja Pojad". Oli tore ja õhuke, millest alustada :) Raamat mulle meeldis, sest mulle meeldib vene klassikute kirjastiil ja nende tegelaste karakterid ning käitumisstiil, vene aadlike suursugusus ja maneerid.

Edasi lugesin rootsi keeles Douglas Kennedy raamatut "Den andra kvinnan" (Teine naine, originaalpealkiri "The pursuit of happiness"). Oli ääretult põnev lugemine. Päris kõiki seisukohti ma raamatus heaks ei kiida, aga põnev oli küll. Esimesed 100 lk natuke venisid, sest ei saanud kohe asjale pihta (keele pärast vist ka), aga siis läks nii põnevaks, et käisin vahel isegi tööjuures vetsus lugemas...

Nüüd just lõpetasin Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "Angela's ashes" (Angela tuhk), mis räägib kirjaniku enda lapsepõlvest. Vaesest katoliiklikust lapsepõlvest. Kirjutatud oli see lapse silmade läbi, ei olnud midagi hukka mõistetud ega laidetud. Kohati masendav, siis jälle väga koomiline. See raamat on pälvinud ka Pulizeri kirjandusauhinna. Autori surmast lugesin paar kuud tagasi Delfist ja seejärel tormasin kohe ühte kasutatud asjade poodi, kus mäletasin, et seda raamatut nägin ja ostsin 1 poundi eest :)

Nüüd ootab järge üks teine rootsikeelne raamat, mille just Kopenhaageni lennujaamast ostsin. Siin on hea raamatut igal pool kaasas kanda, sest ootama peab siin suht palju. Näiteks kui rongiga kuskile sõita. Igal juhul soovitan neid raamatuid ja kui keegi soovib lugeda, siis hea meelega annan ära need:)

Kuidas inglastega viisakalt suhelda

See postitus on kõigile, kel plaanis lühem või pikem visiiit Inglismaale ette võtta. Alljärgnevad võtted aitavad kiiresti kohanduda ning kohalikega ühele lainele saada.

1) Tervitus. Enamasti hõikavad siin kõik inglased kogu aeg "You're alright?" or "You're ok?" olgu siis tegemist tuttava või võõraga. Näiteks kui sõidad jalgrattaga ja keegi vastu tuleb, siis ütle ikka "You're alright". Või siis majanaabritele. Või kui keegi tänaval vastu tuleb ja otsa vaatab. Või poes müüjale. Või telefonis. Seda võib ükskõik kellele öelda. Ja eriti tore on asja juures see, et keegi ei oota sult vastust. Ma alguses hakkasin rääkima maast ja ilmast (sest mõtlesin, et see on nagu meie "Kuidas läheb"), aga siis avastasin, et juba hõigatakse seda järgmistele tulijatele, nii vastusega ei pea vaeva nägema. Lihsalt tuleb naeratada ja vastata samuti "You're alright".

2) Kui näed inimesi korduvalt ja tekib piinlik vaikus, et ei tea, millest rääkida, siis aitavad paar 'small talki' nippi. Alati võid küsida "How was your day?" (Kuidas päev möödus?) või siis esmaspäeval tööle tulles "Did you have a nice weekend?" (Kas sul oli tore nädalavahetus). Siis nad kas vastavad, et hea või halb, või siis räägivad üksikasjalikumalt, kui soovi on. Ja kui nad lõpetanud on, siis küsivad alati vastu "And you?" (Ja sinul?) Nii et siin pead olema valmis ka ise natuke rääkima.

3) Kui satud kellegagi lifti ja soovid viisakas näida, siis inglastega tasub alati ilmast rääkida, sest see pole kunagi hea. Kui sajab vihma, siis on liiga vesine; kui paistab päike, siis on liiga kuum - no põhimõtteliselt samamoodi nagu Eestis. Ma arvan, et eestlased on selles teemas suhteliselt eksperdid, nii et pole mõtet end tagasi hoida.

4) Siis tuleb kasuks spellimise äraõppimine. Seda küsitakse igal pool, kus tuleb enda nimi anda, sest siin on selline rahvuste virrvarr, et keegi ei oska nimesid kuulamise järgi kirjutada. Ja mitte ainult ei tule tähti spellida, vaid koos sõnadega. Tuli välja, et neil on kohe olemas ka foneetiline tähestik. Näiteks, kui keegi palub mul oma nime spellida, siis peaks seda spellima nii: Victor India Romeo Golf Echo. Mul ei jää eluilmas siuke tähestik meelde! Ja selliselt vuristavad inglased kõiki sõnu ülikiiresti, et mul endal kaob ka vahel järg käest ära.

Nii et kui soovid inglismaalt sõpru saada, siis tasub proovida :)

Miks on Eestis elu parem?

Nii, olles elanud siin Inglismaal aastakese, olen kogunud tõendeid selle kohta, et elu Eestis on parem. Esialgne nimekiri on selline (ei ole tähtsuse järjekorras):

1) Inglismaal on 90 % parklatest tasulised. Isegi kaubanduskeskuste juures ja metsas. Parkimise eest tuleb tasuda müntidega. Eestis saab praktiliselt kõikjal pakrida mobiiliga.

2) Pangaülekanded võtavad siin aega vähemalt 3 päeva. Eestis jõuab raha kohale samast pangast 5 minutiga.

3) Wifi võrke eriti palju ei ole, ja kui on, tuleb nende eest tasuda. Eestis saab pea igas kohvikus ja hotellis tasuta Wifi võrku. Turvalisuse eest tuleb muidugi ise vastutada.

4) Eestis on vähem makse. Siin on telekamaks, automaks, majamaks, majaostumaks, pärimismaks, tulumaks, sotsiaalkindlustusmaks jms. Käibemaks on küll väiksem kui Eestis, 15 %.

5) Teedevõrk on siin üldiselt muidugi parem, aga kui kuhugi pikemalt sõita tahad, siis on kindel, et tuleb arvestada 2x ajakuluga, kuna täiesti kidlasti satud kiirteel ummikusse (kas on siis juhtunud mõni õnnetus või tehakse teetöid).

6) Eestis on meri, kus saab ujuda!!! Siin on ka muidugi meri ümberringi, aga vesi on superkülm! Ja mere äärde sõitmiseks kulub vähemalt 1,5 h. Mina muidugi hüppan siin ka jõkke ja järve, aga kohalikud elanikud käivad ujulates ujumas. Ükspäev rääkisime Triatlonist ja üks poiss nimetas järve, kus ujuda saab. Ütlesin Mikele, et homme lähmegi sinna järve ujuma, ja siis teised naersid ja ütlesid, et järves ujumiseks on kalipsot vaja, sest nii külm vesi on. No tere hommikust!

7) Emapalk on Eestis ikka ülihea. Siin saad 6 nädalat täispalka, ja siis 125 naela nädalas kuni lapse 9 kuuseks saamiseni. Ja siis lähed tööle tagasi ja hakkad lapsehoiu eest maksma min 900 naela kuus. Ja seda ühe lapse pealt. Minu matemaatika ei saa sellest aru, kuidas siis ära elatud saab, sest ühest palgast tuleb tasuda majalaen ja kõik muud kulud. No elame näeme!

8) Minu töökohas vähemalt on IT süsteemid suht vanad. Elionis oli olemas korralik andmeladu ja raporteerimissüsteem, siin käib kõik endiselt Excelis. Arvutite üle ei saa kurta.

9) Bürokraatiast siin puudust ei ole. Kui tahad kuskile helistada (panka või linnavalitsusse või taksofirmasse), siis annab automaatvastaja kõigepealt vähemalt 10 erinevat valikut. Seejärel hakkad ootama, kuni keegi su valikule vastab. Lisaks tuleb igas ametiasutuses täita hulgaliselt blankette ja tuua kaasa tõendeid aadressikinnitustest. Oeh....

10) Eestis on muidugi ema tehtud hapukurgid ja õunamahl, mis on nii unikaalsed, et neid ei leia kuskilt mujalt. Kodus leidub ka suitsukala, hapukapsast ja seapraadi - viimasest unistab Mike iga kord, kui Eestisse lähme.

Ilusaid kohti on siin muidugi rohkem kui Eestis. Lossid, aiad, pargid, mäed, jõed jms. Need tasub kindlasti kõik üle vaadata ja seda üritame järgemööda teha. Aga niipea kui Mikel eesti keel selge, siis tuleme tagasi Eestissseee. Jeeee!!

Esimene pulma-aastapäev

Aasta otsas nagu naksti. Endale küll ei tundunud, et tuleks aastapäeva tähistada, sest pulmad ju alles olid. Ega tegelikult ju meie jaoks pulmad peoga ei lõppenud - veel pool aastat pärast pidu tellisime pilte ja ootasime videot jms, nii et elasime veel pulma meeleolus.

Aga sellegipoolest oli tore leida põhjust, et natuke lõõgastuda. Käisime sel puhul lõunarannikul, Pärnu taolises linnas nimega Bournemouth. Laupäev oli vihmane, aga pistsime varbad ikka vette. Pühapäeval avastasime järjekordse Inglismaa loodusime, Lulworth kaljuse rannariba. Päike paistis ja peesitasime mere ääres - tundus, nagu oleksime Kariibi mere saartel.

Mike on selle aasta jooksul avastanud rohkem ilusaid kohti Inglismaal, kui terve senise elu jooksul :) Alguses ei saanud ta aru, miks mulle kivid kangesti meeldivad (no käisime ju Stonhenge'il jm vanu varemeid vaatamas), aga nüüd talle täitsa meeldivad need.

Ja pildiülevaate leiab vajutades siia.

Seagripp

Ma arvan, et täna teab Inglsimaal igaüks kedagi, kes on nakatunud seagripi. Siin levib see kohe vohades. Mu ämm oli eelmisel nädalal seagripis, meie üks majakaaslane oli seagripis, Mike'i töökaaslane oli seagripis, mitmed minu töökaaslased töötavad igaks juhuks kodust. Arstid neid enam vastu ei võta, tuleb vaid kedagi haiglasse rohtude järgi saata.

Siiani pole meile veel viirus edasi kandunud ja loodetavasti ei kandu ka. Aga imelik on ikka, sest muidu sai ju kogu aeg uudistest sellest loetud, aga nüüd oleme ise selle keskel.

Tööjuurde toodi meil sel nädalal hulganisti hügieenitooteid - kätepesugeeli ja salvrätikuid jms. Käivad ringi hoiatavad smsid ja e-mailid, mida kõike tegema peab, et nakatumist vältida. Nii palju kui mina aru saan, siis muud häda sellel seagripil ei ole, kui ainult see, et võib edasi areneda tõsisemaks haiguseks (meningiit, kopsupõletik jms), mis siis võib muutuda eluohtlikuks. Meie tuttavad on kõik kenasti terveks saanud.

Aga meie proovime ikka tavalises rütmis edasi elada ja igat hetke nautida!

Käisime pulmas

Nädalavahetusel abiellus minu kolleeg. Meil on üldse väga "loved up" finantsosakond: mina suht hiljuti abiellunud; paar kolleegi on hiljuti kihlunud ja plaanivad pulmi hoolega; üks abiellus siis just mõned päevad tagasi. Viisakusest kutsus ta siis ka meid kõiki pulmapeole (ja veel kaaslastega) ja hea meelega läksime ka. Üks minu kolleeg, Neetha on pärit Indiast ja tema jaoks oli see väga põnev kogemus, sest ta polnud kunagi varem Inglise pulmas käinud.

Mõni sõna siis ka Inglise pulmakommetest:

- Abielutseremoonia toimub kas kirikus laulatusena või Õnnepalee taolistes asutustes. Sinna tavaliselt kutsutakse ainult perekond ja lähimad sõbrad. Siis tuleb pildistamise ja chillimise aeg.

- Seejärel serveeritakse peen lõunasöök ja peo naelaks on isamehe kõne. Kohal on jälle ainult pere ja lähimad sõbrad

- Pärast seda õhtupoole on suur pidu. Sinna kutsutakse ka muidu tuttavaid. Ja meie olimegi seekord muidututtavad ja läksime peole.

Peigmees koos tütre ja kolleegidega

Peopaigaks oli valitud Battle - see on väga ajalooline koht Inglismaal, kuna seal toimus 1066 a Hasting'i lahing, mis muutis Inglismaa ajalugu. Kuningas Harold tapeti ja troonile pääsesid normannid eesotsas Williamiga. See on ka viimane lahing Inglismaa ajaloos, kus Inglismaad on edukalt rünnatud. Tegime väikse ekskursiooni ka seal ümbruskonnas.

Aga tagasi pulmade juurde. Pidu toimus ühes vanas kloostrikirkus, lahinguvälja kõrval. Bändi ei olnud, aga diskor oli. Suure seinamaali alla oli toodud rohkelt valgustehnikat, mis Mike'i tähelepanu terveks õhtuks köitis. Tantsisime nii, et jalad villis! Täna kõik lonkame vähe.

Mõned teised pildid tulevad ka varsti!

Loodujõudude meelevallas

Otsustasin suvel rattaga tööl käima hakata. No mitte iga päev, aga paar korda nädalas. Hommikul ja õhtul tähendab see vahvat 40 minutilist jalgrattamatka. Tithipeale tulen tagasi mööda jõe-äärt, mis annab igati toreda looduselamuse - jänesed hüppavad sips ja sops ning linnud laulavad tsirr-tsirr, vahepeal lendab ka mõni kärbes suhu, aga sest pole häda.

Täna on reede ja mul oli hommikul kange tahtmine jälle rattaga tulla. See nädal on olnud vaheldumisi vihmane. Ja tänagi hommikul olid pilved taevas, kuid päike tundus neist läbi tungivat ning otsustasingi oma kaherattalise kasuks.

Jõudsin 15 minutit sõita, kui hakkas vihma sadama. No ega see vihmasadu ise-enesest midagi hullu pole, sest ma pole ju suhkrust tehtud ja ennegi vihma käes sõidetud (meenub matk Riinuga:)), aga siis nägin äkki valget sähvatust ja kohe järgnes sellele ka kõva kärgatus, mis mind natuke murelikuks tegi.

Äike läks parajasti üle pea. Siis mõtlesin, millega ma sõidan. Tuli meelde üks juhtum aastate tagant, kus proovisin rattaga, kas elektrikarjuses on elekter sees. Isa küll õpetas, et tuleb märja rohukõrrega proovida, aga ma panin ratta karjuse vastu ja kehast käis läbi järsk sähvatus. Siis tuli see mul täna hommikul meelde, kui ma äikesega koos rattaga sõitsin.

Lootsin, et jõuan bensiinijaama sõita, aga enne käis teine sähvatus-kärgatus. Siis sõitsin natuke aega veel ja tulin igaks juhuks ratta seljast maha ja ootasin järgmist. Kui järjekordne välgatus oli ära käinud, vudisin ruttu bensiinijaama.

Ja seal ma siis mõtlesin, et pole enam ammu ennast niimoodi loodusjõudude meelevallas tundnud. Ja seda veel Inglismaal... :) Ma küll ei tea, kas mu kartused oli füüsikaliselt põhjendatud, aga igal juhul oli päris hirmus äiksega koos sõita. Praegu hakkan just tagasi minema. Oluliselt selgem praegu ei ole, aga vähemalt ei saja hetkel. No vaatame, kuidas koju jõuan.

Suguvõsa kokkutulek juuni 2009

Juuni lõpus nägime ühekorraga ära oma sugupuu kõikide harude esindajad. Tegemist siis minu vanavanemate järglastega, kolmandast kuni kuuenda sugupõlveni.

Varem oli teada küll, et see ja teine on kuidagimoodi sugulane, aga kuidas täpselt, ei teadnud. Üllatus-sugulased jõudsid kohale Venemaalt, Ukrainast ja Moldovast. Ja muidugi meie Inglismaalt.

Päev oli täitsa vahva. Käisime sunuaial, vaatasime vanu pilte, mängisime mänge ja muidugi sõime, mis on meie suguvõsas väga oluline tegevus. Nele ja Mike laulsid Tiigrikutsu laulu ja Nele oli nõus veel meiega laulma, "siis kui on mõni suurem pidu, näiteks jaanipäev järgmisel aastal." Õhtu naelaks oli kõhutantsu etteaste.

Kokkutleku pilte saab sirvida siit.

Külaliste kroonika 5

Maikuu lõpus oli selline tore juhus, et Sergei ja Mart olid Londonit uudistamas ja siis ükspäev tulid ka meile külla. Mardi jaoks oli see esimene kord Inglismaal.



Kõigepealt nagu ikka tegime Windsorile tuuri peale. Käisime lossi juures ja Etonis. Siis läksime Vaskhobuse juurde ja leidsime terve karja hirvi päise päeva ajal. Saime neile päris paari meetri lähedale. Neid oli ikka väga palju, peesitasid kõik päikese all.



Siis käisime veel paadiga Thamesi jõel sõitmas. Meil on siuke väike kummipaat, aerudega. Kui suuremad jõelaevad mööda sõidavad, siis tuleb ikka tugevasti aerutada, et ümber ei kukuks. Märjaks saime natuke, aga õnneks oli ilus ilm, päike kuivatas ära.



Siis käisime pärastlõunateed joomas kohalikus mõisas. See on selline hästi inglisepärane peen koht jõe ääres. Pildid vist kõik välja ei tulnud, aga võimalusel mõne lisame varsti.

Rattaga Harry Potterit uudistamas

Laupäeval oli meil ilus ilm ja läksime siis rattaga sõitma. Oli selline suur mets, nagu Nelijärvel. Lahedad kitsad ja käänulised rajad männimetsas.

Metsa-alune oli kollaseid silte ja suuri autotreilereid täis. Tuli välja, et käib Harry Potteri viimase raamatu filmimine, so siis HP ja Surma Vägised. Harryt me küll ise ei näinud, sest kogu ala oli piisavalt kinni pandud, aga no huvitav ikka. Eks siis peab filmist vaatama, mis kohad äratuntavad on. Kuu aega juba filmivad - loodetavasti siis jõuab filmi rohkem kui 5 minutit sellest metsast.

Inglismaad avastades II - Canterbury

Maikuisele teisel riigipühal suundusime Kagu-Inglismaale. Sihtpunktiks Canterbury, kus praegu elab/õpib/töötab Dagmar Gospelkoorist. Ja tal oli jazzkontsert esmaspäeval, mida käisime kuulamas.

Canterbury on kuulus selle poolest, et seal asub üks väga vana ja suur katedraal, mis on ka Unesco maailmapärandi nimekirjas. Varem oligi seal ainult katedraal, linna polnudki, sest see oli palverändurite sihtmärk. Oli ikka suur ja võimas küll!

Dagmari kontsert oli väga tore. Ilus vaadata ja kuulata. Ma arvan, et sellest tüdrukust saame veel edaspidi kuulda :)

Kohtusime seal veel ühe teise eestlase, Agnesega, kelle mees on pärit Windsorist. Ja Agnes on Mari-Liisi ja Mauri tuttav ka, selgus Orkutist :) Mike on jälle segaduses, kuidas need eestlased igale poole satuvad ja siis veel ühised tuttavad ka. Agnes muidu töötabki seal katedraalis.

Cantebury jääb sinnakanti, kust läheb tunnel Prantsusmaale ja laevad samuti. Nii et kui käisime Doveri valgeid kaljusid vaatamas, siis nägime ka laevu. Vesi oli muidugi ääretult külm ja ujuma ei kippunud kohe mitte.

Pilte Dagmari kontserdist ja Canterburyst ja valgetest kaljudest saab näha siit http://www.facebook.com/album.php?aid=99870&id=614101810&l=6b11c16b5d

Tankid, pasunad ja kuninganna

Eelmisel maikuu nädalavahetusel oli Windsor autodest pungil. Toimus järjekordne Windsor Castle Royal Tatoo, mis oli nagu selline militaarshow. Natuke oli nagu paraadi moodi, aga rohkem ikka show.

Küll see hobune tormas kiiresti Lava

Kohale olid tulnud sõjaväeorkestrid lähemalt ja kaugemalt: Shotimaalt, Kanadast, Taanist Trinidad-Tobagost jms. Allpool on ka pilt Kariibi mere sõjanaisest. .

Sõjakaunitar Kariibidelt Padrunid ja pasunad

Platsis olid tankid, sõdurid, kahurid ja Mike lemmik - sõjaväehõljuk. Tehti kahuriveo võistlust ja ratsatrikke. Igati põnev oli


Hiiglaslik hõljuk ja tank

Aga kõige toredam oli see, et sel õhtul ilmus ka kuninganna showd jälgima. Suur õnn oli, et ma binokli kaasa võtsin - ta istus mu vastas üle platsi. Nii sain jälgida, mis kuninglik pere sellest asjast arvab. Üldiselt oli kuninganna väga tõsine ja üldse ei naeratanud sõduritele, kes talle austust avaldasid. Aga pärast Mike rääkis, et ta ei tohigi naeratada. Minu meelest on see natuke imelik. Plaksutamas tabasin küll teda päris mitu korda.

Saabub Kuninganna Kanada superhobune

Aga tore lugu oli ühe Kanada superhobusega, mida kuningannale esitleti. See on selline hobune, kelle seljas kuninglik pere ratsutab riiklikel tseremooniatel. Uhke lakaga hobune tuli aplausi saatel kuninganna ette ja tee peal tegi kuningliku kingituse. Aga võibolla ta lihtsalt hakkas pabistama... no ei oska öelda.

Shoti orkester

Üllatuspidu

Ja siis mu kallis kaasa mõtleski, et neljapäeva õhtuga ta juubelipidustused lõppesid. Et hommikune pannkoogisöömine oligi üllatus.

Aga salaja ma kutsusin kokku Mike sõbrad pühapäevaks meie juurde. Kodust sain ta ära saadetud, kuna üks sõber kutsus ta Kuldse Emmi restorani (ehk siis McDonaldsisse). Ennast vabandasin sellega, et pidin õppima, kuna eksam on tulemas.

Nohja kui ta siis restoranist tagasi tuli, olidki kõik teda rõõmsalt ootamas. Siis me jälle laulsime talle ja soovisime õnne ja mängisime lõbusaid mänge. Pidu nagu Eestis :) Ilm oli ka õnneks ilus, nii et saime aias olla.

Ja pidustuste pilte saab näha siit.

Juubelipannkoogid

Mike'l oli siis hiljuti juubel. Pidustused kestsid nädal aega. Nädalavahetusel enne juubelit käisime Wales. Sünnipäevahommikul kutsusin majarahva koos Mike'ga pannkooke sööma. Ja järgmisel nädalavahetusel pärast juubelit tegin talle üllatuspeo.

Siin süüakse pannkooke imelikult. Kui Eestis on väga tavalised igasuguste huvitavate ja nämmade täidistega pannkoogid, siis siin süüakse ainult sidrunimahla ja suhkruga. Enamus polegi kunagi täidisega pannkooke söönud. Isegi moosi ei pane nad peale.

Mike juubelipannkooke sõin ma üksinda maasikamoosiga. Aga noh, seda parem oli, sest siis jätkus head kraami mulle rohkem :)

Inglismaad avastades I

Maipühade ajal oli siin ka riigipüha. Kuna oli mitu vaba päeva järjest ja Mike sünnipäev ka, siis käisime telkimas Wales'is koos Mike venna perega. See oli see kant, kust sai alguse Tudorite dünastia - siin sündis Henry VII, kes alistas sõjas Richard III ja sai niimoodi Inglismaa troonile.

Superilus koht oli ja ilmaga vedas ka! Meie telgist avanes kohe vaade kaljusele rannikule. Natuke tuuline oli, kuna asusime ookeani ääres. Tõus ja mõõn olid merel silmnähtavad - kui õhtul käisime jalutamas liivarannal, siis järgmisel päeval saime istuda vaid kividel. Õhtuti istusid laevad ankrus kuival ja ootasid järgmist päeva, et saaks merele minna.

Proovisin ka natuke eestipärane olla ja lillepärga punuda Mike vennatütardele. Alguses ei tulnudki kohe meelde, kuidas see käis, aga proovimise käigus uli ikka välja.

Telkimine on siin muidu selline tsiviliseeritud - meil olid korralikud tualetid, dushiruum, nõudepesuruum jms. Üldse oli meil tsiviliseeritud telkimine - meie telgis põlesid isegi küünlad, mis töötasid päikesepatareidel - päeval laadisime ja õhtul tegime diskot :)

Ükspäev sadas natuke vihma ja siis käisime ainsas kullakaevanduses Inglismaal. Tänaseks on see muuseum, kuna väärtuslik kuld on sealt välja kaevandatud. Kuid kulda on seal veel, teise kiviklibuga segatud ja see teeb töötlemise kalliks. Aga Wales'i kullast on tehtud mitmete kroonitud peade sõrmused - viimati sai endale Wales'i kullast sõrmuse sõrme Prints Charles'i abikaasa Camilla.

Aga pilte on veel ja neid saab näha siit Ei usukski, et tegemist on Inglismaaga!

Plastikuks muudetud inimesed

Ühel päeval otsustasime kolleegidega avastada midagi uut. Läksime siis Londonisse Bodyworlds näitusele, kus surnud inimestele oli süstitud sisse ainet, mis muudab nende kehaosad plastikuks. Isegi hobune ja kaelkirjak olid plastikuks muudetud.

No üldiselt oli näitus päris võigas, kui aus olla. Kuivanud lihased, luukered, vähist moondunud elundid. Kõige jubedam oli naine, kelle elunatuke lõppes koos lapsega kõhus.

Positiivne oli siiski see, et propageeriti tervislikke eluviise ja näidati, kuidas elada täie tervisega 100 aastaseks.

Kõigil näituse külastajatel avanes ka võimalus ennast doonoriks esitada. Proovisime küll mõnda kolleegi kirja panna, aga keegi ei tahtud endast muumiat teha. Lõpuks ei saanudki hästi aru, kas oli tegemist kunsti või teaduse või lihtsalt rahategemise kohaga. Igal juhul on näitust pikendatud suure huvi tõttu.

Minu roosa kinnas

Üks reede olin nii rõõmus saabuva nädalavahetuse üle, et tormasin töölt koju kiiruga. Avastasin alles kodus, et minu roosa nahkkinnas on kadunud. Oh häda.... Olen ükskord varem ka kaotanud ühe roosa kinda ja ei leidnudki seda üles. Pidin siis uued kindad ostma, aga ega roosasid nahkkindaid pole kerge leida. Suure raha eest saab muidugi kõike, aga liiga palju ka ei raatsi maksta.

Nii ma siis olingi üsna nukker nädalavahetusel, aga õnneks on siin juba soe ja pidasin aru, et vast saab sügiseni ilma kinnasteta hakkama.

Siis tulin esmaspäeval tööle ja juhtus midagi erilist - all turvamees ulatas mulle minu roosa kinda!! See oli kõige parem esmaspäev üldse!

Lumerõõmud Austrias

Inglismaal oli pime ja vihmane. Siis sõitsime nädalaks ära. Tulime tagasi ja siin täitsa kevad. 17 kraadi sooja, töölt koju minnes on valge, puud ja põõsad on õides. Kohe ilus on.

Aga Austriast siis. Lendasime Saksamaale ja sealt rongiga supsti Austriasse. Meie peatuskoht oli väike küla Bodensee järve ääres, nimega Wolfurt. Sealt sõitsime iga päev erinevasse suusakeskusesse.

Meil oli väga rahvusvaheline seltskond. Siit Inglismaalt lendasime koos ühe abielupaariga, kus naine oli Hispaaniast, mees inglane. Vastuvõtjateks oli meil lõuna-aafriklasest ja prantslannast paar. Suusamäele sõitsid meiega koos veel rumeenlane ja sakslane. Nalja sai kui palju.

Mina enne lumelauaga oskasin sõita ainult ühtepidi. Esimesed päevad kulusid õppimise (peamiselt siiski kukkumise) peale. Viimasel päeval tundsin juba kindlamana ennast.

Ühel päeval puhkasime lihaseid. Siis käisime Saksamaal. Teine paar käis veel ka Shveitsis ära. Nii lähedal oli kõik.

Lund sadas igal öösel. Värske lume peal oli tore. Päikest saime esimesel ja viimasel päeval, nii et tagasi tulime punaste ninadega. Ühel päeval oli täielik udu mägedes, ei näinud kedagi ega midagi 1 meetri kaugusele. Teised meeled siis jälle ergastusid. Kaugelt oli kuulda, kui keegi lähenes. Mike tundis poole mäe peal friikartulite lõha ja leidsimegi restorani üles, kus lõuna ajal keha kinnitada.

Tagasi tulles oli lennujaamas 2 Estonian Airi lennukit ja palju purjakil eestlasi. Käisid Austrias suusatamas. Tahtsime ka Tallinna lennu peale hüpata...

Ja pilte tegime ka. Neid saab näha siit:
Snowboarding
Saksamaa

Külaliste kronoloogia 4

Väikese viivitusega siis Helinast. Tema käis meil samuti kiirvisiidil veebruari lõpupoole. Oli teel Tsiilist Eestisse ja tegi siin päevase vahepeatuse.

Helina juures meeldib mulle see, et temaga saab alati palju nalja ja talle meeldib sporti teha. Kuna Helina tõi siia ka päikese, siis võtsime rattad välja ja käisime sõitmas. Vaene Miku pidi meiega tempot pidama ja see väsitas ta kohe päris ära. Mäest allasõit talle jälle meeldis, siis ta sai kõige esimeseks. Mike ütles, et Eesti tüdrukutega ta enam rattaga sõitma ei lähe, aga noh, ma püüan teda natuke vahepeal treenida.

Siis me tutvustasime Helinale veel Inglismaa traditsioonilist kööki - Fish and chips. Õhtul käisime veel Windsori lossi kirikus missal - see oli väga ilus - koor oli super ja kõlas ülihästi. Parim, mis ma siiani kuulnud olen missadel.

Ja siis saigi aeg otsa. Viisime Helina lennujaama ja lehvitasime kõvasti. Hästi veedetud aeg möödub alati kiiresti kahjuks. Tegime pilte ka ja neid saab näha siit.

Kuidas mina ühed sõbrad leidsin

Seda lugu ajendas mind kirjutama kirjatükk Mati blogist sõprade leidmise teemal.

No mul on siin ka sõprade leidmine väga aktuaalne, sest kõik on ju suhteliselt võõrad inimesed. Aga siin otsivad paljud sõpru, sest immigrante on meeletult.

Aga nüüd ma olen siin tööjuures sõbraks saanud mõnede direktoritega, kes vastutavad rahvusvahelise äri eest. Ma rääkisin neile, et olen Eestist pärit ja siis üks direktor käis Eestis ja tõi mulle meie Eesti firma kalendri. Saaremaa koha peal oli mul tuttav nägu ka ja rääkisin neile suure valju häälega, et see on mu naabrinaine. Nüüd olen nendega suur sõber.

Teised töökaaslased olid mu peale natuke kadedad, et mu eest nõnda hästi hoolt kantakse. Aga nemad peaksid ikka ise proovima endale sõpru leida...

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

Eile sadas siin viimase 20 a jooksul kõige rohkem lund maha. Ja loomulikult oli kõik jälle kaoses. Ühistransport ei sõida, koolid on kinni, lennukid libisevad lennurajal... 6.5 miljonit inimest ei läinud tööle ja 1 päev maksis Inglismaale 3 miljardid naela. Ega siin keegi selleks ette valmistatud ei ole - talvekumme ei kasutata, lumesahku on vähe - pole siis ime, et kaos tekib.


Mike tõi mind hommikul tööle ja tagasi sõites nägi ta, kuidas autod temast lihtsalt mööda libisesid ja kraavi või teise auto otsa maandusid... Siis lükkas ta veel ühte veoautot mäest üles. Mike tuli mulle poolest päevast järgi ja siis läksime lumme hullama. Pildivalik on siin.


Siin ka parimad pildid ajakirjandusest:




Küprose lennuk libises maandumisrajalt välja



Mahajäätud autod kiirteel



Inglased saavad ka korra suusad alla




Ilus, aga kui palju probleeme....



Uus mood Londonist




Lumemees Trafalgari väljakul

Külaliste kroonika 3

Äkitselt hakkas nii palju parkivaid autosid liikuma!

Niisiis, järjekordsed eestlased said meie juures peavarju. Marjana oma õepoe Meelisega käisid kiirvisiidil Londonis. Pühapäeval hängisime Windsoris, esmaspäeval käisid nad omapäi Londonis.



Marjanat pani imestama, kuidas äkki rida parkivaid autosid valgusfoori juurest liikuma hakkas :) No siin ei pea päevläbi autodel tuled põlema, nii et siis vahel ei saagi aru, kas auto pargib või liigub. Niikuinii on Windsoris parkimiskohti vähe ja kõik sõiduteed on parkivaid autosid täis.

Tore on siin eestlaseid teistele näidata. Tulge ikka jälle.

Mõned pildid siis kah.

Leia 10 tuttavat :)

Meie kiriku aastaülevaade. Sain ka sisse. Tuttavaid nägusid peaks olema teisigi veel:


http://uk.youtube.com/watch?v=ymDt5i5C9kE

Pühapäeval näidatakse siin "Klassi"

Sirvisin siin kohalikke kultultuurisündmusi ja suure üllatusega avastasin, et 18. jaanuaril näidatakse Windsori kultuurikeskuses Eesti filmi "Klass". Kindlasti lähen vaatama! Oma sõpradele pean ilmselt eelnevalt selgitama, et see ei põhine päriselu sündmustel, muidu ei julge keegi Eestisse tulla enam .. :)

Külaliste kronoloogia 2

Vahetult enne jõule käis meil külas viks ja viisakas Eesti tüdruk Maarja, kes õpib Põhja-Inglismaal. Ta tuli küll ainult üheks päevaks, aga jõudsime ära käia lossis, trallida mööda Windsorit ja piiluda Etonisse.

Õhtul käis ta meie jõulueelsel teenistusel kah.

Haiglased jõulud ja aastavahetus

Just 1 päev enne jõuluks koju lendamist nakatusin viirusesse. Tööl on meil avatud kontor ja kõik muudkui köhisid ja aevastasid. Mike oli enne mind haige. Meie majas olid kõik haiged. Ja nii need pisikud mu lõpuks rajalt maha võtsid.

Aga kodus oli sellegipoolest tore. Jõuluvana oli lahe. Mike luges reipalt eestikeelseid luuletusi. Nele oli nõus kõikide kingitused välja lunastama. Tünni seekord ei saanud haiguse pärast minna kahjuks. Mike avastas uue lemmiktoidu - piparkoogid.

Plaan oli ka Eesti sõpradega kokku saada, aga see lükkus nüüd edasi järgmiseks korraks. Kairis ja Martin käisid Saaremaal külas ja see oli väga lõbus. Öötee Riinu ja Andrese juures oli ka vahva, kuigi lühike veidi.

Nüüd on Eestis jälle lumi maas ja järved jääs. Meil sajab ka lund (kuigi sulab kohe ära). 1. jaanuaril käisime ratastega rallimas. Kummaline, aga äge oli.