Mõned Malta Muljed

Sophia sai 4 kuuseks ja otsustasime proovida, kuidas temaga reisida on. Väga eksklusiivset puhkust ei raatsinud osta ja pole hetkel raha raisata ka, nii et vaatasime, et Malta on paras koht kuhu minna. Piisavalt väike ja pole väga kaugel ka.

Lennureis möödus suht hästi, Ryanair oli üllatavalt sõbralik ja kui Sophia nutuseks kiskus, siis andsime aga süüa ja ta rahunes maha või jäi magama.

Sooja oli Maltal nii 18-22 kraadi, mis nende jaoks oli tavalisest külmem. Inglismaal oli samal ajal aga kuumalaine ja isegi soojem. No meile sobis, sest ei tahtnud et Sophial liiga palav oleks. Üldiselt sai tänavapildis kohe aru, kes on turist ja kes kohalik - turistid käisid plätude ja t-särkidega, kohalikud talvesaabaste ja mantlitega.

Kohalikud muidu eriti sõbralikud ei tundunud ja turiste nööriti igal võimalusel. Klassikaline näide kui Mike läks rannas jäätist ostma.
Mike: kui palju maasikajäätis maksab?
Müüja: 2 eurot
Mike: palun siis 2 jäätist
Müüja ulatab 2 jäätist ja küsib 6 eurot.
Mike: kuidas nii, ütlesite ju enne et 2 eurot ühe Jäätise eest.
Müüja: No ma panin pähkleid ja shokolaadi ka peale.

Teine näide - läksin ranna kohvikus tualetti ja kaks meest tahtsid, et tasuksin €1.50. Aga need olid lihtsalt mingid suvalised kohviku külastajad. Ega ma neile midagi ei maksnud, ütlesin et ostan jäätist pärast.

Esimesel õhtul läksime jalutama ja nägime kohe karpkalu ujumas. Pole neid varem meres näinud. Õnneks oli vesi veel külm, nii et ei tekkinud soovi vette minna.

Hotell oli meil suht korralik - suur tuba, 3 basseini ja spa. No spa jääb igale Saaremaa spale kõvasti alla, aga sain vähemalt sauna jälle esimest korda pärast rasedaks jäämist. Oli vaga mõnus.

Sophia käis esimest korda ka basseinis ujumas - alustasime mullivannist, mis oli soojem, aga juba teisel korral läksime suurde basseini. Nii ta seal siis rõõmsalt hõljus ja kiljus. Mina proovisin ka katusebasseini ära, mis oli parajalt külm, aga igati mõnus karastus.

Rentisime auto kohapealt ja sõitsime ringi. Liiklus on seal vasakpoolne ja itaallaslikult kreisi - ei mingeid suunatulesid ega liiklusmarkidest kinni hoidmist.

Malta on väga kaljune ja suht keeruline on vankriga ringi liikuda. Linnas on palju treppe ja mägedes päris vankriga ei roni. Meil olid kanderihmad ka kaasas, aga siis pidu jälle kotti seljas kandma, nii et otsisime rohkem tasaseid rannapromenaade. Neid ilusaid pikkipalmipromenaade õnneks leidus.

Kuna neil turistihooaeg polnud veel alanud, siis paljud kohad olid kahjuks kinni. Ja titaga päris koobastesse ei kipu ja sukelduma ei lähe. Nii jäidki mitmed huvitavad asjad proovimata, aga tore oli sellegipoolest. Eks peame nüüd selliste puhkustega mõneks ajaks harjuma :)

Pildimuljed leiab selle lingi alt

Meie sajas aare, Sophia esimene

Oleme siin viimased paar aastat harrastanud geopeitust. Kes veel ei tea, siis see on selline täiskasvanute aaretejaht, kus üle maailma on ära peidetud miljon aaret ja neid tuleb kompassi koordinaatide järgi üles otsida. Aarded on erinevas suuruses, alates väiksest magnetist ja tupperware karpidest kuni suurte sõjaväe kastideni.

Meile geopeitus meeldib, sest see on odav meelelahutus, mis viib kaunitesse kohtadesse, kuhu muidu ei satuks ja liikuda värskes õhus saab ka. Raseduse ajal oli see eriti mõnus tegevus, sest suurt sporti ma teha ei saanud ja jalutamise tegi see igatahes huvitavamaks.

Ja üritame ikka reisidel ka mõne aarde leida, kuigi siis tuleb 3G eest maksta, nii et võib päris kulukaks minna. Inglismaal reisides aga alati otsime mõne aarde. Oma 100. aarde leidsime aga kodu lahedalt Windsorist Sophiaga jalutades.

Eestis me polegi veel ühtegi aaret leidnud, sest Eestis on alati nii kiire. Iga kord kui tuleme, plaanime et seekord kindlasti otsime, aga jälle libiseb aeg käest. No aga proovime siis uuestijargmisel korral :)

Vanaema Elve Sophial külas

Jõuludeks ja aastavahetuseks tuli vanaema Elve Sophiale külla. See oli küll supertore, sest emme sai natuke rohkem puhata ja ei pidanud kodutööde eest muretsema. Pea-aegu igal hommikul äratas meid meeldiv pannkoogi- ja kohvilõhn (pole enam mitu kuud pannkooke ju saanud).

Vastutasuks näitas Sophia vanaemale Inglismaad. Käisime kuulsas ülikoolilinnas Oxfordis, Inglismaa kunagises pealinnas Winchesteris, Shakespear'i sünnilinnas Stratford-upon-Avonis ja Henry VIII suurejoonelises palees Hampton Court. Lisaks jalutasime Windsori ümbruses - käisime Etoni kolledzit kaemas ja Dorney järve, kus järgmisel aasta olümpiamängude sõudmise võistlused toimuvad.

Lisaks tänas Sophia vanaema naeratuste ja kilgetega, mille ta vanaema siinolles ära õppis. Talle meeldis väga vanaema õlal ümbrust uudistada ja siputada. Vanaema tegi temaga ka kõvasti trenni - Sophia õppis juba püsti seisma!

Oi kui tore oli vanaemaga aega veeta! Väike ülevaade sellest leidub siin.

Sünnituse seiklused

Rasedus kulges meil kõik kenasti kuni päevani, mil käisin 40. nädala kontrollis. Ämmaemand oli kõige muuga rahul, ainult mitte sellega et tita veel sündinud polnud. Ma ise olin rahulik, sest siin lubatakse 2 nädalat tähtajast üle minna ja see andis meile veel 10 päeva aega.

Ämmaemand aga broneeris ära haiglas kuupäeva, mil sünnitust esile kutsuma hakatakse ja see tekitas väikse paanika, et äkki tita ei sünnigi enne. Niisiis tulime teisipäeval pärast arstikontrolli koju ja proovisime teha kõike, et sünnitus normaalselt algaks. Tegime korraliku curry õhtusöögi, lisaks mina jõin vaarikalehe teed ja sõin ananassi.

Järgmisel päeval hakkasid õrnad tuhud käima, aga need olid ebaregulaarsed ja korra tunnis heal juhul. Õhtul kordasime oma rituaali ja öösel hakkaski sünnitustegevus peale. Kl 2 ajal tundsin natuke vedeliku eraldumist - eeldasin et see oli lootevedelik. Siis hakkasid ka tuhud regulaarsemalt käima ja äratasin Mike üles.

Mike'l oli iPhone peal app, millega sai kenasti salvestada valu alguse ja lõpu, nii et kui haiglasse helistasime, siis oli statistika kohe olemas. Ainuke probleem oli selles, et haigla kuhu pidime minema, oli sünnitajaid täis ja vabu kohti polnud! No tore lugu küll!!

Siis suunati meid teise sünnituskeskusesse (see ei ole päris haigla, pigem selline loomuliku sünnituse keskus, kus meditsiiniline sekkumine on viidud miinimumini, näiteks puudub epiduraali ja keisrilõike jm aparaatide võimalus). See oli umbes poole tunni autosõidu kaugusel, nii et sinna jõudsime kl 4 paiku hommikul. Kuna esimest korda ikka üldse ei tea, kuidas need sünnituse asjad käivad, siis selgus, et mul oli emakakael avanenud ainult 1.5 cm. Tavaliselt sellisel juhul saadetakse koju tagasi, aga kuna me olime suht kaugelt tulnud, siis lubati meil sinna paigale jääda, mis oli väga tore.

Kl 11 paiku tuldi mind jälle vaatama ja siis oli emakakael avanenud 3 cm, aga avastati, et lootevees on mekoonium ja mind saadeti järgmisesse haiglasse, et saaks aparaatidega pidevalt jälgida tita südamelööke. Vaene Mike pakkis jälle asjad kokku ja õnneks GPS seade juhatas meid kenasti kohale - see oli järjekordse pooletunnise autosõidu kaugusel.

Sinna jõudes oli emakakael juba avanenud 5 cm ja tuhud olid tugevamad. Võtsin hea meelega vastu naerugaasi, mis mul küll pea ringi käima ajas, aga võttis valu natuke vähemaks küll. Mõne aja pärast palusin ka petidiini, nii et lõpuks magasin iga tuhu vahel. Looteveed olid tegelikult eelnevalt ainult osaliselt ära tulnud ja plaan oli veed meditsiiniliselt lahti teha, kuid kui aga lõpuks nii kaugele jõuti, siis tulid veed juba ise ära.

Ja siis läbi une kuulsin, kuidas ämmaemandad hakkasid äkki kiiremini liigutama ja paar korda käisid veel tuhud ning siis paar minutit enne kl 15 sündiski meie imearmas Sophia! Titaga oli kõik korras, hakkas kohe häält tegema ja tissi otsima :) Nii eriline oli lõpuks oma tütrega kohtuda pärast 9 kuud kõhus mürgeldamist ja näha millised on ta väiksed silmad, nina, suu, sõrmed, varbad. Täiuslik hetk!

Väikse boonusena selgus, et seal haiglas töötas ka üks arst Eestist, Pille nimi. Tema tegi mulle õmblused ja lobisesime eesti keeles maast ja ilmast. Hea kodune tunne tekkis.

Kokkuvõttes on sünnitusest suht positiivne kogemus, kuigi asjad ei läinud päris minu plaani kohaselt. Plaanisin sünnitada vees ja ilma igasuguse meditsiinilise abita, hypnobirthing (http://www.hypnobirthing.com/) meetodit kasutades. Lõpuks kasutasin seda meetodit siiski osaliselt, aga arvan et sellest oli suur abi, sest suutsin jääda rahulikuks ja positiivseks kogu selle seikluse keskel ning tita sündis õnnelikuna.

Siin on ka väike video Sophia esimestest päevadest:

http://youtu.be/28nOfm1jyNE

Meie 9 kuud

Nii, üheksa kuud ongi pea-aegu täis ja ootame põnevusega oma printsessi saabumist. Tagasivaadates tundub, et aeg on ruttu läinud, aga raseduse ajal tundus küll aeg venivat.

Esimesed 3 kuud muidu ei saanud midagi aru, kui ainult hommikuti oli süda paha ja kippusin oksendama. Nii sain Mike'i nõusse et ta iga hommik mulle röstsaia voodisse toob. See oli küll tore aeg.

Esimese ultraheli järgi arvasime, et sünnib King Edward, sest ultraheli pildil oli nii kirjas :) Teisel ultrahelil aga ei leitud midagi, mis poisile viitaks, kuigi 100% ei antud ka kindlust, et tüdruk tuleb. Muidu oli igati tore vaadata kuidas tita kõhus elutses - nägime südamelööke, vere liikumist ja isegi lootevedeliku liikumist läbi tita keha.

Esimesi liigutusi hakkasin tundma umbes 20. nädalal. Või siis pigem sain aru, et need tita liigutused on. Pärast seda käis tramburai pea-aegu igal öösel ja issi sai mitu korda lööke selga :)Suvi oli siin suht jahe ja mulle see sobis. Suurt sporti igaks juhuks enam ei teinud, aga jalutasin palju. Kolmandast trimestrist käisin ka iga nädal pea-aegu ujumas ja rasedate vesi-aeroobikas.

Kõht muudkui aga kasvas ja kasvas ja nii oligi aeg töö lõpetada. Kuna siin emapalga teema on suht nigel, siis lõpetasin tööl käimise alles 2 nädalat enne tita sündi. Enesetunde poolest oleks võinud isegi veel käia :) Mulle see sobis, sest siis läks aeg kiiresti ja mis viga suure kõhuga kontoris istuda :)

3 nädalat enne tita sündi tehti ka mulle üllatus babyshower. Mike ütles, et lähme mere äärde, pakkisime kotid ja siis poole päeva pealt läksimegi teele. Ta aga läks hoopis teist teed pidi ja kui jõudsime meie sõprade maja juurde, siis aimasin juba midagi kahtlast, sest seal oli nii palju autosid. Kümmekond sõbrannat olid kohal, mängisime teemakohaseid mänge, nagu kuulsuste ära-arvamine lapse-ea piltide järgi, kõhu ümbermõõdu ära-arvamine, beebiasjade meelespidamine. Minul oli täielik beebimälu ja ühtegi mängu ma ei võitnud, aga see-eest sai tita palju toredaid kingitusi :)

Nädal enne beebi sündi käisime ka väiksel fotosessioonil ja kõhu pilte saab näha siit: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150489009243984.390270.512078983&type=1&l=3bc29bb217

Viimasel ajal on paljud arvama hakanud, et sünnib poiss. Seda kõhu suuruse ja asendi järgi. No me kutsume titat ikka "she", nii et päris veider kui sünnibki poiss. Aga eks me näe juba üsna pea :)

Et tita ootus läheks kiiremini

siis tegime mitmeid paaripäevaseid väljasõite Inglismaa erinevatesse kaunitesse kohtadesse. Vaatasime kohti, kuhu ilmselt mõnda aega enam minna ei saa.

PORTSMOUTH
See on kena linnake Lõuna-Inglismaal, kus on sõjalaevade muuseum ehk 4 vana sõjalaeva on nüüd avatud külalistele. Üheks laevaks on näiteks ka Admiral Nelsoni laev, kus ta Trafalgari lahingus tulistada sai ja kus ta hiljem suri. Teiseks huvitavaks laevaks on Mary Rose, mis on 16. saj lõpust pärit laev, mis hukkus tormis, aga mis on üllatavalt hästi säilinud. Hetkel oli see konserveerimisel, et laeva ennast ei näinud, küll aga palju esemeid, mis laevalt leitud ja säilitatud.

Mitme laeva kirjeldusest käis läbi, et need on tehtud Baltimaade puidust, nii et võimalik et ka puud eesti metsast olid kasutusel nende laevade ehitusel :)

Piletite hinna sisse kuulus ka laevasõit mööda sadamat, kus oli näha ka praeguste sõjalaevade valik. Need olid minu meelest palju igavamad - hallid metallikolakad võrreldes vanaaegsete nikerdustega laevadega.
Ja nagu ikka Inglismaa muuseumitele kohane, on seal ka Activity Centre lastele, kus saab ronida/turnida/mängida jms. Muuhulgas saab ka helikopteri simulatsiooniga lennata, mis Mike'le kohe väga meeldis.


LONDON ZOO
See oli koht, kuhu tahtsime ammu ammu minna. Ja siis võtsime kätte ja läksimegi. Ilm oli ilus, jalutuskäik läbi pargi pikk ja otse loomulikult tuli inglaslikult pikas järjekorras seista. Aga looma-aed oli ise-enesest väga tore, ei olnud loomad puuris nagu Tallinnas, vaid neile olid ehitatud kenad aiad ja võimalikult palju matkitud nende kohalikku elukeskkonda.

Meile meeldib alati kõige rohkem ahve vaadata, sest nad on nii mängulised ja neid on naljakas vaadata. Muidu oli seal veel mõni huvitav loom, mida kuskil varem ei olnud näinud.

Portsmouthi ja looma-aia pildid on siin http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150296405278984.356645.512078983&type=3&l=2a53390c5a
EXMOOR LOODUSKAITSEALA
See asub Edela-Inglismaal, Devoni ja Somerseti maakonnas ja seal on nii kaljulist rannikut kui kuplilist sisemaad koos ilusate korrastatud rookatustega majadega. Kuna oli viimane soe nädalavahetus oktoobris, siis oli see viimase-hetke reis ja broneerisime hotelli üks päev varem. Kohale jõudes selgus, et hotell oli täis müüdud ja meile organiseeriti uus hotell, mis oli suurepärane 4-tärnihotell ja parem kui broneerisime.

See piirkond on hästi kena oma kaljuse ranniku, mägijõgede ja kuplilise maastikuga. Mägedes jalutamine 8 kuud rasedana pole küll kõige kergem, nii et Mike pidi mind kohati mäest üles lükkama :) Külateed on hästi kitsad ja kõrged, kiirust piiravad veel suurel hulgal mööda teed ekslevad kanad, kellest pimedas oli lihtne üle sõita (meie seda ei teinud, aga oli teisi kahjuks).

Exmoori pildid on siin
http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150337751833984.365721.512078983&type=1&l=a468795cb3

Jalgpall Wembely staadionil

Mu tööandjal jäi õnneks paar piletit Inglismaa - Wales Euro 2012 kvalifikatsiooni mängule sel nädalal üle ja mul õnnestus need endale saada.

Mu tööandjal olid klubipiletid, nii et meil oli privaat-sissepääs :) Staadionile sisenedes tervitas meid jazzband, mida me küll kaua nautida ei saanud, sest jõudsime vaevu õigeks ajaks kohale. Istuma saime pehmetele toolitele katuse alla just ühe värava juurde. Pehmed toolid minu seisukorras mõjusid muidugi hästi.

Mäng oli ise natuke veniv, inglased lõid ühe värava, aga õnneks oli see just see värav, mis meie silme all oli. See tegi olemise kohe rõõmsamaks.

Ega ma muidu mängijatest kedagi ei teadnud, peale Cheryl Cole'i endise abikaasa Ashley Cole'i :)

Elamus oli ise-enesest võimas. Staadionil oli mängu jälgimas ligi 80 000 inimest (samal õhtul toimus Eesti-Põhja-Iirimaa mäng, kus pealtvaatajaid oli 8000 ringis :)), aga ega nad jälle ilma probleemideta ei saa - üks Wales'i fänn suri staadionil peavigastustesse.