Rasedus kulges meil kõik kenasti kuni päevani, mil käisin 40. nädala kontrollis. Ämmaemand oli kõige muuga rahul, ainult mitte sellega et tita veel sündinud polnud. Ma ise olin rahulik, sest siin lubatakse 2 nädalat tähtajast üle minna ja see andis meile veel 10 päeva aega.
Ämmaemand aga broneeris ära haiglas kuupäeva, mil sünnitust esile kutsuma hakatakse ja see tekitas väikse paanika, et äkki tita ei sünnigi enne. Niisiis tulime teisipäeval pärast arstikontrolli koju ja proovisime teha kõike, et sünnitus normaalselt algaks. Tegime korraliku curry õhtusöögi, lisaks mina jõin vaarikalehe teed ja sõin ananassi.
Järgmisel päeval hakkasid õrnad tuhud käima, aga need olid ebaregulaarsed ja korra tunnis heal juhul. Õhtul kordasime oma rituaali ja öösel hakkaski sünnitustegevus peale. Kl 2 ajal tundsin natuke vedeliku eraldumist - eeldasin et see oli lootevedelik. Siis hakkasid ka tuhud regulaarsemalt käima ja äratasin Mike üles.
Mike'l oli iPhone peal app, millega sai kenasti salvestada valu alguse ja lõpu, nii et kui haiglasse helistasime, siis oli statistika kohe olemas. Ainuke probleem oli selles, et haigla kuhu pidime minema, oli sünnitajaid täis ja vabu kohti polnud! No tore lugu küll!!
Siis suunati meid teise sünnituskeskusesse (see ei ole päris haigla, pigem selline loomuliku sünnituse keskus, kus meditsiiniline sekkumine on viidud miinimumini, näiteks puudub epiduraali ja keisrilõike jm aparaatide võimalus). See oli umbes poole tunni autosõidu kaugusel, nii et sinna jõudsime kl 4 paiku hommikul. Kuna esimest korda ikka üldse ei tea, kuidas need sünnituse asjad käivad, siis selgus, et mul oli emakakael avanenud ainult 1.5 cm. Tavaliselt sellisel juhul saadetakse koju tagasi, aga kuna me olime suht kaugelt tulnud, siis lubati meil sinna paigale jääda, mis oli väga tore.
Kl 11 paiku tuldi mind jälle vaatama ja siis oli emakakael avanenud 3 cm, aga avastati, et lootevees on mekoonium ja mind saadeti järgmisesse haiglasse, et saaks aparaatidega pidevalt jälgida tita südamelööke. Vaene Mike pakkis jälle asjad kokku ja õnneks GPS seade juhatas meid kenasti kohale - see oli järjekordse pooletunnise autosõidu kaugusel.
Sinna jõudes oli emakakael juba avanenud 5 cm ja tuhud olid tugevamad. Võtsin hea meelega vastu naerugaasi, mis mul küll pea ringi käima ajas, aga võttis valu natuke vähemaks küll. Mõne aja pärast palusin ka petidiini, nii et lõpuks magasin iga tuhu vahel. Looteveed olid tegelikult eelnevalt ainult osaliselt ära tulnud ja plaan oli veed meditsiiniliselt lahti teha, kuid kui aga lõpuks nii kaugele jõuti, siis tulid veed juba ise ära.
Ja siis läbi une kuulsin, kuidas ämmaemandad hakkasid äkki kiiremini liigutama ja paar korda käisid veel tuhud ning siis paar minutit enne kl 15 sündiski meie imearmas Sophia! Titaga oli kõik korras, hakkas kohe häält tegema ja tissi otsima :) Nii eriline oli lõpuks oma tütrega kohtuda pärast 9 kuud kõhus mürgeldamist ja näha millised on ta väiksed silmad, nina, suu, sõrmed, varbad. Täiuslik hetk!
Väikse boonusena selgus, et seal haiglas töötas ka üks arst Eestist, Pille nimi. Tema tegi mulle õmblused ja lobisesime eesti keeles maast ja ilmast. Hea kodune tunne tekkis.
Kokkuvõttes on sünnitusest suht positiivne kogemus, kuigi asjad ei läinud päris minu plaani kohaselt. Plaanisin sünnitada vees ja ilma igasuguse meditsiinilise abita, hypnobirthing (http://www.hypnobirthing.com/) meetodit kasutades. Lõpuks kasutasin seda meetodit siiski osaliselt, aga arvan et sellest oli suur abi, sest suutsin jääda rahulikuks ja positiivseks kogu selle seikluse keskel ning tita sündis õnnelikuna.
Siin on ka väike video Sophia esimestest päevadest:
No comments:
Post a Comment