Otsustasin suvel rattaga tööl käima hakata. No mitte iga päev, aga paar korda nädalas. Hommikul ja õhtul tähendab see vahvat 40 minutilist jalgrattamatka. Tithipeale tulen tagasi mööda jõe-äärt, mis annab igati toreda looduselamuse - jänesed hüppavad sips ja sops ning linnud laulavad tsirr-tsirr, vahepeal lendab ka mõni kärbes suhu, aga sest pole häda.
Täna on reede ja mul oli hommikul kange tahtmine jälle rattaga tulla. See nädal on olnud vaheldumisi vihmane. Ja tänagi hommikul olid pilved taevas, kuid päike tundus neist läbi tungivat ning otsustasingi oma kaherattalise kasuks.
Jõudsin 15 minutit sõita, kui hakkas vihma sadama. No ega see vihmasadu ise-enesest midagi hullu pole, sest ma pole ju suhkrust tehtud ja ennegi vihma käes sõidetud (meenub matk Riinuga:)), aga siis nägin äkki valget sähvatust ja kohe järgnes sellele ka kõva kärgatus, mis mind natuke murelikuks tegi.
Äike läks parajasti üle pea. Siis mõtlesin, millega ma sõidan. Tuli meelde üks juhtum aastate tagant, kus proovisin rattaga, kas elektrikarjuses on elekter sees. Isa küll õpetas, et tuleb märja rohukõrrega proovida, aga ma panin ratta karjuse vastu ja kehast käis läbi järsk sähvatus. Siis tuli see mul täna hommikul meelde, kui ma äikesega koos rattaga sõitsin.
Lootsin, et jõuan bensiinijaama sõita, aga enne käis teine sähvatus-kärgatus. Siis sõitsin natuke aega veel ja tulin igaks juhuks ratta seljast maha ja ootasin järgmist. Kui järjekordne välgatus oli ära käinud, vudisin ruttu bensiinijaama.
Ja seal ma siis mõtlesin, et pole enam ammu ennast niimoodi loodusjõudude meelevallas tundnud. Ja seda veel Inglismaal... :) Ma küll ei tea, kas mu kartused oli füüsikaliselt põhjendatud, aga igal juhul oli päris hirmus äiksega koos sõita. Praegu hakkan just tagasi minema. Oluliselt selgem praegu ei ole, aga vähemalt ei saja hetkel. No vaatame, kuidas koju jõuan.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment