Seagripp

Ma arvan, et täna teab Inglsimaal igaüks kedagi, kes on nakatunud seagripi. Siin levib see kohe vohades. Mu ämm oli eelmisel nädalal seagripis, meie üks majakaaslane oli seagripis, Mike'i töökaaslane oli seagripis, mitmed minu töökaaslased töötavad igaks juhuks kodust. Arstid neid enam vastu ei võta, tuleb vaid kedagi haiglasse rohtude järgi saata.

Siiani pole meile veel viirus edasi kandunud ja loodetavasti ei kandu ka. Aga imelik on ikka, sest muidu sai ju kogu aeg uudistest sellest loetud, aga nüüd oleme ise selle keskel.

Tööjuurde toodi meil sel nädalal hulganisti hügieenitooteid - kätepesugeeli ja salvrätikuid jms. Käivad ringi hoiatavad smsid ja e-mailid, mida kõike tegema peab, et nakatumist vältida. Nii palju kui mina aru saan, siis muud häda sellel seagripil ei ole, kui ainult see, et võib edasi areneda tõsisemaks haiguseks (meningiit, kopsupõletik jms), mis siis võib muutuda eluohtlikuks. Meie tuttavad on kõik kenasti terveks saanud.

Aga meie proovime ikka tavalises rütmis edasi elada ja igat hetke nautida!

Käisime pulmas

Nädalavahetusel abiellus minu kolleeg. Meil on üldse väga "loved up" finantsosakond: mina suht hiljuti abiellunud; paar kolleegi on hiljuti kihlunud ja plaanivad pulmi hoolega; üks abiellus siis just mõned päevad tagasi. Viisakusest kutsus ta siis ka meid kõiki pulmapeole (ja veel kaaslastega) ja hea meelega läksime ka. Üks minu kolleeg, Neetha on pärit Indiast ja tema jaoks oli see väga põnev kogemus, sest ta polnud kunagi varem Inglise pulmas käinud.

Mõni sõna siis ka Inglise pulmakommetest:

- Abielutseremoonia toimub kas kirikus laulatusena või Õnnepalee taolistes asutustes. Sinna tavaliselt kutsutakse ainult perekond ja lähimad sõbrad. Siis tuleb pildistamise ja chillimise aeg.

- Seejärel serveeritakse peen lõunasöök ja peo naelaks on isamehe kõne. Kohal on jälle ainult pere ja lähimad sõbrad

- Pärast seda õhtupoole on suur pidu. Sinna kutsutakse ka muidu tuttavaid. Ja meie olimegi seekord muidututtavad ja läksime peole.

Peigmees koos tütre ja kolleegidega

Peopaigaks oli valitud Battle - see on väga ajalooline koht Inglismaal, kuna seal toimus 1066 a Hasting'i lahing, mis muutis Inglismaa ajalugu. Kuningas Harold tapeti ja troonile pääsesid normannid eesotsas Williamiga. See on ka viimane lahing Inglismaa ajaloos, kus Inglismaad on edukalt rünnatud. Tegime väikse ekskursiooni ka seal ümbruskonnas.

Aga tagasi pulmade juurde. Pidu toimus ühes vanas kloostrikirkus, lahinguvälja kõrval. Bändi ei olnud, aga diskor oli. Suure seinamaali alla oli toodud rohkelt valgustehnikat, mis Mike'i tähelepanu terveks õhtuks köitis. Tantsisime nii, et jalad villis! Täna kõik lonkame vähe.

Mõned teised pildid tulevad ka varsti!

Loodujõudude meelevallas

Otsustasin suvel rattaga tööl käima hakata. No mitte iga päev, aga paar korda nädalas. Hommikul ja õhtul tähendab see vahvat 40 minutilist jalgrattamatka. Tithipeale tulen tagasi mööda jõe-äärt, mis annab igati toreda looduselamuse - jänesed hüppavad sips ja sops ning linnud laulavad tsirr-tsirr, vahepeal lendab ka mõni kärbes suhu, aga sest pole häda.

Täna on reede ja mul oli hommikul kange tahtmine jälle rattaga tulla. See nädal on olnud vaheldumisi vihmane. Ja tänagi hommikul olid pilved taevas, kuid päike tundus neist läbi tungivat ning otsustasingi oma kaherattalise kasuks.

Jõudsin 15 minutit sõita, kui hakkas vihma sadama. No ega see vihmasadu ise-enesest midagi hullu pole, sest ma pole ju suhkrust tehtud ja ennegi vihma käes sõidetud (meenub matk Riinuga:)), aga siis nägin äkki valget sähvatust ja kohe järgnes sellele ka kõva kärgatus, mis mind natuke murelikuks tegi.

Äike läks parajasti üle pea. Siis mõtlesin, millega ma sõidan. Tuli meelde üks juhtum aastate tagant, kus proovisin rattaga, kas elektrikarjuses on elekter sees. Isa küll õpetas, et tuleb märja rohukõrrega proovida, aga ma panin ratta karjuse vastu ja kehast käis läbi järsk sähvatus. Siis tuli see mul täna hommikul meelde, kui ma äikesega koos rattaga sõitsin.

Lootsin, et jõuan bensiinijaama sõita, aga enne käis teine sähvatus-kärgatus. Siis sõitsin natuke aega veel ja tulin igaks juhuks ratta seljast maha ja ootasin järgmist. Kui järjekordne välgatus oli ära käinud, vudisin ruttu bensiinijaama.

Ja seal ma siis mõtlesin, et pole enam ammu ennast niimoodi loodusjõudude meelevallas tundnud. Ja seda veel Inglismaal... :) Ma küll ei tea, kas mu kartused oli füüsikaliselt põhjendatud, aga igal juhul oli päris hirmus äiksega koos sõita. Praegu hakkan just tagasi minema. Oluliselt selgem praegu ei ole, aga vähemalt ei saja hetkel. No vaatame, kuidas koju jõuan.

Suguvõsa kokkutulek juuni 2009

Juuni lõpus nägime ühekorraga ära oma sugupuu kõikide harude esindajad. Tegemist siis minu vanavanemate järglastega, kolmandast kuni kuuenda sugupõlveni.

Varem oli teada küll, et see ja teine on kuidagimoodi sugulane, aga kuidas täpselt, ei teadnud. Üllatus-sugulased jõudsid kohale Venemaalt, Ukrainast ja Moldovast. Ja muidugi meie Inglismaalt.

Päev oli täitsa vahva. Käisime sunuaial, vaatasime vanu pilte, mängisime mänge ja muidugi sõime, mis on meie suguvõsas väga oluline tegevus. Nele ja Mike laulsid Tiigrikutsu laulu ja Nele oli nõus veel meiega laulma, "siis kui on mõni suurem pidu, näiteks jaanipäev järgmisel aastal." Õhtu naelaks oli kõhutantsu etteaste.

Kokkutleku pilte saab sirvida siit.