Sünnituse seiklused

Rasedus kulges meil kõik kenasti kuni päevani, mil käisin 40. nädala kontrollis. Ämmaemand oli kõige muuga rahul, ainult mitte sellega et tita veel sündinud polnud. Ma ise olin rahulik, sest siin lubatakse 2 nädalat tähtajast üle minna ja see andis meile veel 10 päeva aega.

Ämmaemand aga broneeris ära haiglas kuupäeva, mil sünnitust esile kutsuma hakatakse ja see tekitas väikse paanika, et äkki tita ei sünnigi enne. Niisiis tulime teisipäeval pärast arstikontrolli koju ja proovisime teha kõike, et sünnitus normaalselt algaks. Tegime korraliku curry õhtusöögi, lisaks mina jõin vaarikalehe teed ja sõin ananassi.

Järgmisel päeval hakkasid õrnad tuhud käima, aga need olid ebaregulaarsed ja korra tunnis heal juhul. Õhtul kordasime oma rituaali ja öösel hakkaski sünnitustegevus peale. Kl 2 ajal tundsin natuke vedeliku eraldumist - eeldasin et see oli lootevedelik. Siis hakkasid ka tuhud regulaarsemalt käima ja äratasin Mike üles.

Mike'l oli iPhone peal app, millega sai kenasti salvestada valu alguse ja lõpu, nii et kui haiglasse helistasime, siis oli statistika kohe olemas. Ainuke probleem oli selles, et haigla kuhu pidime minema, oli sünnitajaid täis ja vabu kohti polnud! No tore lugu küll!!

Siis suunati meid teise sünnituskeskusesse (see ei ole päris haigla, pigem selline loomuliku sünnituse keskus, kus meditsiiniline sekkumine on viidud miinimumini, näiteks puudub epiduraali ja keisrilõike jm aparaatide võimalus). See oli umbes poole tunni autosõidu kaugusel, nii et sinna jõudsime kl 4 paiku hommikul. Kuna esimest korda ikka üldse ei tea, kuidas need sünnituse asjad käivad, siis selgus, et mul oli emakakael avanenud ainult 1.5 cm. Tavaliselt sellisel juhul saadetakse koju tagasi, aga kuna me olime suht kaugelt tulnud, siis lubati meil sinna paigale jääda, mis oli väga tore.

Kl 11 paiku tuldi mind jälle vaatama ja siis oli emakakael avanenud 3 cm, aga avastati, et lootevees on mekoonium ja mind saadeti järgmisesse haiglasse, et saaks aparaatidega pidevalt jälgida tita südamelööke. Vaene Mike pakkis jälle asjad kokku ja õnneks GPS seade juhatas meid kenasti kohale - see oli järjekordse pooletunnise autosõidu kaugusel.

Sinna jõudes oli emakakael juba avanenud 5 cm ja tuhud olid tugevamad. Võtsin hea meelega vastu naerugaasi, mis mul küll pea ringi käima ajas, aga võttis valu natuke vähemaks küll. Mõne aja pärast palusin ka petidiini, nii et lõpuks magasin iga tuhu vahel. Looteveed olid tegelikult eelnevalt ainult osaliselt ära tulnud ja plaan oli veed meditsiiniliselt lahti teha, kuid kui aga lõpuks nii kaugele jõuti, siis tulid veed juba ise ära.

Ja siis läbi une kuulsin, kuidas ämmaemandad hakkasid äkki kiiremini liigutama ja paar korda käisid veel tuhud ning siis paar minutit enne kl 15 sündiski meie imearmas Sophia! Titaga oli kõik korras, hakkas kohe häält tegema ja tissi otsima :) Nii eriline oli lõpuks oma tütrega kohtuda pärast 9 kuud kõhus mürgeldamist ja näha millised on ta väiksed silmad, nina, suu, sõrmed, varbad. Täiuslik hetk!

Väikse boonusena selgus, et seal haiglas töötas ka üks arst Eestist, Pille nimi. Tema tegi mulle õmblused ja lobisesime eesti keeles maast ja ilmast. Hea kodune tunne tekkis.

Kokkuvõttes on sünnitusest suht positiivne kogemus, kuigi asjad ei läinud päris minu plaani kohaselt. Plaanisin sünnitada vees ja ilma igasuguse meditsiinilise abita, hypnobirthing (http://www.hypnobirthing.com/) meetodit kasutades. Lõpuks kasutasin seda meetodit siiski osaliselt, aga arvan et sellest oli suur abi, sest suutsin jääda rahulikuks ja positiivseks kogu selle seikluse keskel ning tita sündis õnnelikuna.

Siin on ka väike video Sophia esimestest päevadest:

http://youtu.be/28nOfm1jyNE

Meie 9 kuud

Nii, üheksa kuud ongi pea-aegu täis ja ootame põnevusega oma printsessi saabumist. Tagasivaadates tundub, et aeg on ruttu läinud, aga raseduse ajal tundus küll aeg venivat.

Esimesed 3 kuud muidu ei saanud midagi aru, kui ainult hommikuti oli süda paha ja kippusin oksendama. Nii sain Mike'i nõusse et ta iga hommik mulle röstsaia voodisse toob. See oli küll tore aeg.

Esimese ultraheli järgi arvasime, et sünnib King Edward, sest ultraheli pildil oli nii kirjas :) Teisel ultrahelil aga ei leitud midagi, mis poisile viitaks, kuigi 100% ei antud ka kindlust, et tüdruk tuleb. Muidu oli igati tore vaadata kuidas tita kõhus elutses - nägime südamelööke, vere liikumist ja isegi lootevedeliku liikumist läbi tita keha.

Esimesi liigutusi hakkasin tundma umbes 20. nädalal. Või siis pigem sain aru, et need tita liigutused on. Pärast seda käis tramburai pea-aegu igal öösel ja issi sai mitu korda lööke selga :)Suvi oli siin suht jahe ja mulle see sobis. Suurt sporti igaks juhuks enam ei teinud, aga jalutasin palju. Kolmandast trimestrist käisin ka iga nädal pea-aegu ujumas ja rasedate vesi-aeroobikas.

Kõht muudkui aga kasvas ja kasvas ja nii oligi aeg töö lõpetada. Kuna siin emapalga teema on suht nigel, siis lõpetasin tööl käimise alles 2 nädalat enne tita sündi. Enesetunde poolest oleks võinud isegi veel käia :) Mulle see sobis, sest siis läks aeg kiiresti ja mis viga suure kõhuga kontoris istuda :)

3 nädalat enne tita sündi tehti ka mulle üllatus babyshower. Mike ütles, et lähme mere äärde, pakkisime kotid ja siis poole päeva pealt läksimegi teele. Ta aga läks hoopis teist teed pidi ja kui jõudsime meie sõprade maja juurde, siis aimasin juba midagi kahtlast, sest seal oli nii palju autosid. Kümmekond sõbrannat olid kohal, mängisime teemakohaseid mänge, nagu kuulsuste ära-arvamine lapse-ea piltide järgi, kõhu ümbermõõdu ära-arvamine, beebiasjade meelespidamine. Minul oli täielik beebimälu ja ühtegi mängu ma ei võitnud, aga see-eest sai tita palju toredaid kingitusi :)

Nädal enne beebi sündi käisime ka väiksel fotosessioonil ja kõhu pilte saab näha siit: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150489009243984.390270.512078983&type=1&l=3bc29bb217

Viimasel ajal on paljud arvama hakanud, et sünnib poiss. Seda kõhu suuruse ja asendi järgi. No me kutsume titat ikka "she", nii et päris veider kui sünnibki poiss. Aga eks me näe juba üsna pea :)

Et tita ootus läheks kiiremini

siis tegime mitmeid paaripäevaseid väljasõite Inglismaa erinevatesse kaunitesse kohtadesse. Vaatasime kohti, kuhu ilmselt mõnda aega enam minna ei saa.

PORTSMOUTH
See on kena linnake Lõuna-Inglismaal, kus on sõjalaevade muuseum ehk 4 vana sõjalaeva on nüüd avatud külalistele. Üheks laevaks on näiteks ka Admiral Nelsoni laev, kus ta Trafalgari lahingus tulistada sai ja kus ta hiljem suri. Teiseks huvitavaks laevaks on Mary Rose, mis on 16. saj lõpust pärit laev, mis hukkus tormis, aga mis on üllatavalt hästi säilinud. Hetkel oli see konserveerimisel, et laeva ennast ei näinud, küll aga palju esemeid, mis laevalt leitud ja säilitatud.

Mitme laeva kirjeldusest käis läbi, et need on tehtud Baltimaade puidust, nii et võimalik et ka puud eesti metsast olid kasutusel nende laevade ehitusel :)

Piletite hinna sisse kuulus ka laevasõit mööda sadamat, kus oli näha ka praeguste sõjalaevade valik. Need olid minu meelest palju igavamad - hallid metallikolakad võrreldes vanaaegsete nikerdustega laevadega.
Ja nagu ikka Inglismaa muuseumitele kohane, on seal ka Activity Centre lastele, kus saab ronida/turnida/mängida jms. Muuhulgas saab ka helikopteri simulatsiooniga lennata, mis Mike'le kohe väga meeldis.


LONDON ZOO
See oli koht, kuhu tahtsime ammu ammu minna. Ja siis võtsime kätte ja läksimegi. Ilm oli ilus, jalutuskäik läbi pargi pikk ja otse loomulikult tuli inglaslikult pikas järjekorras seista. Aga looma-aed oli ise-enesest väga tore, ei olnud loomad puuris nagu Tallinnas, vaid neile olid ehitatud kenad aiad ja võimalikult palju matkitud nende kohalikku elukeskkonda.

Meile meeldib alati kõige rohkem ahve vaadata, sest nad on nii mängulised ja neid on naljakas vaadata. Muidu oli seal veel mõni huvitav loom, mida kuskil varem ei olnud näinud.

Portsmouthi ja looma-aia pildid on siin http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150296405278984.356645.512078983&type=3&l=2a53390c5a
EXMOOR LOODUSKAITSEALA
See asub Edela-Inglismaal, Devoni ja Somerseti maakonnas ja seal on nii kaljulist rannikut kui kuplilist sisemaad koos ilusate korrastatud rookatustega majadega. Kuna oli viimane soe nädalavahetus oktoobris, siis oli see viimase-hetke reis ja broneerisime hotelli üks päev varem. Kohale jõudes selgus, et hotell oli täis müüdud ja meile organiseeriti uus hotell, mis oli suurepärane 4-tärnihotell ja parem kui broneerisime.

See piirkond on hästi kena oma kaljuse ranniku, mägijõgede ja kuplilise maastikuga. Mägedes jalutamine 8 kuud rasedana pole küll kõige kergem, nii et Mike pidi mind kohati mäest üles lükkama :) Külateed on hästi kitsad ja kõrged, kiirust piiravad veel suurel hulgal mööda teed ekslevad kanad, kellest pimedas oli lihtne üle sõita (meie seda ei teinud, aga oli teisi kahjuks).

Exmoori pildid on siin
http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150337751833984.365721.512078983&type=1&l=a468795cb3

Jalgpall Wembely staadionil

Mu tööandjal jäi õnneks paar piletit Inglismaa - Wales Euro 2012 kvalifikatsiooni mängule sel nädalal üle ja mul õnnestus need endale saada.

Mu tööandjal olid klubipiletid, nii et meil oli privaat-sissepääs :) Staadionile sisenedes tervitas meid jazzband, mida me küll kaua nautida ei saanud, sest jõudsime vaevu õigeks ajaks kohale. Istuma saime pehmetele toolitele katuse alla just ühe värava juurde. Pehmed toolid minu seisukorras mõjusid muidugi hästi.

Mäng oli ise natuke veniv, inglased lõid ühe värava, aga õnneks oli see just see värav, mis meie silme all oli. See tegi olemise kohe rõõmsamaks.

Ega ma muidu mängijatest kedagi ei teadnud, peale Cheryl Cole'i endise abikaasa Ashley Cole'i :)

Elamus oli ise-enesest võimas. Staadionil oli mängu jälgimas ligi 80 000 inimest (samal õhtul toimus Eesti-Põhja-Iirimaa mäng, kus pealtvaatajaid oli 8000 ringis :)), aga ega nad jälle ilma probleemideta ei saa - üks Wales'i fänn suri staadionil peavigastustesse.

Juubeliline Eesti reis

Seekordsel Eesti reisil oli meil jälle palju tegemist, mistõttu aeg lendas kiiresti. Emal oli juubel ja nädala lõpus võõrustasime Eestis oma tuttavaid Inglismaalt.

Mu ema sai 60 ja sel puhul käisime jahiga Abrukal, Arensburgis söömas ja pärast pargis jalutamas. Jahiga sõit oli kogu aeg küsimärgi all, sest ilm oli tuuline ja vihmane. Hommikul oli taevas selgem, aga tuult ikka päris tugevasti. Otsustasime siiski tormi trotsida ja merele minna. Abrukale seilates oli tuul ikka väga tugev, jaht oli enamus reisist kreenis ja ema koos Nelega enamasti all kabiinis. Saarele jõudes tegime pikniku ja vaatasime natuke ringi ning tagasisõidu ajaks oli tuul juba vaibunud. Ühtlasi võtsime kaasa ka korstnapühkija, kes tänu meile varem koju sai ja ei pidanud mitut tundi järgmist regulaarreisi ootama.

Nädala lõpus läksime uuesti Tallinna ja tõime Saaremaale meie Inglismaa kiriku töötegijad Ken'i ja Ann'i. Käisime nendega Tallinna ja Kuressaare kirikutega tutvumas ning loodame, et sellest saab alguse pikk ja viljakas koostöö :)

Rohkem pilte saab vaadata siit

Traagilise lõpuga lennushow

Ootasin seda üritust 3 aastat. Siin on igal suvel palju lennushow'sid, kuid tavaliselt on meil alati midagi nädalavahetustel eest ja minul olid loengud ka nädalavahetustel. Või siis veab ilm alt, nagu eelmisel aastal.

Suurim lennushow toimub siin lõunarannikul Bournemouth'is, see on selline Pärnu taoline kuurortlinnake ilusa liivaranna ja merre ulatuva kaiga. Üritus kestab muidu 4 päeva, meie plaanisime kohale minna laupäevaks.

Kohale jõudes oli taevas pilves, ja nii kui end rannaliival sisse seadsime, hakkas vihma sadama. Istusime siis umbes tunnikese vihmavarju all ja siis hakkas taevas selginema. Nii et ürituse alguseks kl 13 oli taevas selge ja koorisime endil riideid vähemaks. Hea oli, et päiksekreem ka ikka kaasas oli.

Esimest korda käisin Inglismaal ka meres ujumas - päris jahe vesi oli, nagu Eestis juuni alguses. Aga vähemalt ruttu läks sügavaks :)

Kõigepealt tegid suurepärase show Red Arrows. Nad on ainukesed, kellel on luba värvilist tossu teha, nii et efektid ja kujundid mis nad taevasse joonistasid, olid täiesti imelised. Sel hetkel oli väga uhke tunne UK's olla :) Siin ka väike videoklipp.

Neile järgnesid Lennukiakrobaadid (Wingwalkers) - need olid akrobaadid, kes tegid trikke lennuki peal samal ajal kui lennuk õhus oli ja täiskiirusel pöördeid tegi. Hulljulged!

Siis näidati meile erinevaid sõjalennukeid - oli USA ja UK pommitajaid. Osad vaiksemad, osad valjemad, osad kiiremad, osad aeglasemad. No neid oli tore vaadata, aga mingeid erilisi trikke need ei teinud.

Ühena viimastest tulid taeva alla "Blades" - need on endised Red Arrows piloodid (sest Red Arrows'is saab töötada ainult 3a), kes nüüd showdel käivad. Igalühel on võimalus 2000 naela eest lennukis kaasas istuda ja adrenaliinisüst saada :)

Päev kahjuks lõppes traagilise uudisega - kui Red Arrows oli oma etteaste lõpetanud ja olid lennuväljale tagasi pöördumas, kukkus üks lennuk alla ja 33 aastane piloot hukkus. See on viimase 30 a jooksul ainuke surmaga lõppenud õnnetus. Põhjused on veel selgitamisel, aga ilmselt tahtis piloot lennuki inimeste ja majade lähedalt ära juhtida ning seetõttu jäi katapulteerumisega hiljaks. Me tundsime end päris süüdi, et niiväga nende etteastet nautisime. Vähemalt hukkus ta tehes seda, mis talle meeldib!

Juba 3. pulma aastapaev

Jälle aastake möödas ning kokku juba 3 aastat meie pulmapäevast. Seekord olime siis aastapäeval juba pea-aegu et kolmekesi :)

Midagi väga suurejoonelist me ette ei võtnud, sest suvi oli niigi tihe ja igasuguseid üritusi täis. Samuti oli Eesti reis tulemas ja minul energiat ka hetkel vähem.

Niisiis nautisime õhtusööki ühes kenas restoranis Thamesi jõe kaldal. Söök oli superhea ja vaade ilus. Pardikesed sulistasid mööda jõge, nii et seekord parti me ei söönud :)

Hillsong Europe 2011

Juuli lõpus toimus O2 arenal Hillsong Europe konverents. O2 on see koht, kus esinevad paljud suured muusikastaarid ja kus ka Michael Jackson pidi esinema. Mõned kõnelejad olid sellest faktist nii vaimustatud, et hakkasid ise Jacksoni laule laval esitama :)

Seal sai kuulda suurepäraseid inspireerivaid sõnumeid, superhea muusika ja atmosfääriga. Ma arvan, et Hillsong on hetkel suht ainuke kristlik üritus, mis suudab O2 arenale samapalju inimesi tuua kui Michael Jackson.

Konverents kestis neljapäeva õhtust laupäeva õhtuni. Meie käisime kohal reede-laupäev, häid sõnumeid oli paari päeva sisse nii palju pakitud, et ei jaksanudki kõike vastu võtta.

Kõnelejateks olid näiteks T. D. Jakes (http://www.tdjakes.org/), kes juhib 30 000 liikemelist kirikut Dallases. Mees teadis, millest rääkis! Naiselikku meeleolu lõid Priscilla Shirer (http://www.goingbeyond.com/) ja Hillsong Londoni pastor Bobbie Houston. Kõnelejaid oli teisigi, aga need olid minu meelest parimad ja nüüd muudkui kuulan nende podcaste :) Muusikat tegi Israel Houghton, kes pani kogu O2 arena tantsima.

Järgmisel aastal on Hillsong Europe konverents Amsterdamis ja Stockholmis olümpiamängude tõttu. Nii et konverents tuleb Eestile lähemale ja tasub igal juhul minna! www.hillsonconference.co.uk

Inglismaad avastades IV - Yorkshire

Eelmisel nädalavahetusel võtsime ette väikse tripi Põhja-Inglismaale. Seal on suur 1500 km2 suurune looduskaitseala, heather moorland - kanarbiku raba? ei oskagi kohe eesti keelde tõlkida...

Meie võõrustajad olid suured motofännid, nii et poistel oli lusti kui palju. Kahepeale on neil kokku 11 autot ja 3 mootorratast. Hmm Mini Moak tekitas palju elevust, sellega seal rabas kihutasimegi. Mike'l isegi õnnestus ühte teeääres peesitanud lammast paitada :)

Õnnelikud poisid

Laupäeva õhtul toimus seal külasimman kohalikus küünis. See tuletas mulle kangesti jaanituld meelde, ainult et jaanituld ei olnud. Aga istusime põhupakkide peal ja bänd mängis ja süüa sai. Siin toimuvad paljud sellised üritused heategevuslikul eesmärgil ja selle ürituse eesmärgiks oli toetada kohalikke päästepaate.

Küünipidu

Viimasel päeval tiirutasime omapäi ringi. Käisime kohtades, kust 18. saj keskel Kapten Cook tegutses ja kust ta oma ümbermaailmareisidele läks. Käisime paadiga sõitmas ja nägime isegi väikseid delfiine. Hispaanias maksime 40 eurot, et delfiine näha, ja ei näinud midagi; siin maksime 3 naela ja nägime kohe mitut :)

Kapten Cooki linnas Whitby's

Aga kant on seal ilus, liivarannad (kuigi superkülm ookeanivesi) vaheldumisi kaljudega, superilusad vaated. Rahulik ja vaikne ja täiesti tuletas mulle Eestit meelde. Ainult saun oli puudu :)

Ülejäänud pildid on näha siin.

Jalavigastusest surmasuhu

Pühapäeval oli meil siin isadepäev. Mike'i parima sõbra Phili jaoks oli see esimene ja kauaoodatud isadepäev - nad proovisid kaheksa aastat last saada ja selle aasta märtsis sündis neile väike tütar. Kuid selle asemel et perega torti süüa, viibis ta haiglas intensiivravis ja võitles oma elu eest.

Phil vigastas paar nädalat tagasi joostes jalga ja jalg pandi kipsi. Täpselt kaks nädalat pärast õnnetust, eelmisel reedel, sai aga Phil kaks südamerabandust ja oli 11 min ilma südamelöökideta. Tuli välja, et jalavigastusest võivad kergesti tekkida veenis trombid, mis muutub eluohtlikuks siis, kui tromb liigub kopsu, mis Phil'iga juhtuski.

Esimesed päevad olid väga rasked, arstidki ei teadnud, kas elulootust on. Keegi ei osanud ennustada, kas ja mis tervisekahjustused võivad jääda - ajukahjustus, mälukaotus, halvatus... Täna, 5 päeva pärast juhtumit, tundub et kõige hullem on möödas. Phil tundis ära oma lähedased ja Mike isegi rääkis temaga telefonis.

See juhtum tuletas mulle jälle meelde, kui ootamatult sellised asjad juhtuda võivad ja kas me oleme valmis minema, kas meie süda on õige ja suhted korras. Kas me võtame igat päeva kui kingitust ja kasutame seda maksimaalselt. Piibli tarkus (Ef 5:15-16) peab paika: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud,vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad"

Mike sünna ja Eesti külalised

Maikuu esimesel nädalavahetusel oli kaks toredat sündmust korraga - Mike'i sünnipäev ja meie kodu oli eestlasi täis.

Mike sünnipäev oli seekord kenasti laupäeval. Niisiis kutsusin meie parimad sõbrad hommikusöögile, Inglise hommikusöögile. Mike ei teadnud sellest midagi ja üles ärgates laulis ta esimese asjana, et tahab suurt hommikusööki. No lõpuks läks ta soov täide ka :)

Uku näitab Mikele, kus see Eesti täpselt asub

Pärast hommikusööki jalutasime Pärnametsade ja Simcockidega Windsoris ringi, vaatasime pargis hobuseid ja hirvi, kuni olime nii väsinud, et tulime koju tagasi. Õhtul lisandusid Pärnametsadele veel Markus oma sõbraga, kes olid parajasti Londonis tähtsal konverentsil. Pühapäeval käisime kirikus, sõime traditsioonilist Pühapäeva praadi ja käisime lossis.

Leidsime hirveparve Meie rõdule mahub palju eestlasi :)

Kahju jälle, et nädalavahetus nii kiiresti läks. Või õigemini, et külalised nii lühikeseks ajaks tulevad :)

Kuninglikud pulmad ja pikad pühad

Ka kõige monarhivastasemad britid rõõmustasid seekord pulmade üle, sest saime vaba päeva ja pikad pühad. Kõigepealt olid ülestõusmispühad, siis 3 tööpäeva, pulmad ja maipüha. Kellele see siis ei meeldiks?

Mina tahtsin hirmsasti Londonisse minna pulmi vaatama, aga Mike ei lubanud. Selle asemel käisin siis hoopis Windsori lossis. Seal oli 2 suurt ekraani üleval ja külastajad olid end kenasti ekraani ette sisse seadnud. Ma seal väga kaua ei olnud, sest lennukid lendasid üle lossi Heathrowsse ja midagi eriti ei kuulnud, nii et läksin tagasi koju ülekannet vaatama. Sealt oli palju parem näha. Mike, keda pulmad algul üldse ei huvitanud, istus ka suure huviga teleka ees. Talle tegid külaliste kübarad suurt nalja.

Pärast laulatust seadsime meie end hoopis telkima Gloustershire'i. See polnud õnneks v'ga kaugel ja jõudsime mõistlikul ajal kohale. Järgmised 3 päeva möödus looduses, mis oli väga virgutav - hommikuti linnud laulsid nii ilusti, tegime õues süüa, lennutasime tuulelohesid ja käisime jalutamas. Oi, ja kaarte mängisime ka palju. Saime jälle mõned Phase10 fännid juurde :)

Tuul oli päris kõva, nii et võttis kohe lendu


Väike puhkehetk matkal

Ilm oli ilus ja päikseline, saime kena päevituskorra nahale. Tahaks juba jälle pühi!

Credo-Allika koor Londonis

Ühel ilusal kevadisel kesknädala päeval märtsi lõpus esines Londonis Credo-Allika kammerkoor. Meie jõudsime kohale kahjuks pooletunnise hilinemisega, sest tööpäeva lõpus Londoni teise otsa tulemine võtab oma 1,5 h aega.

Koor oli oma tuntud headuses, ilus vaadata ja kuulata. Ega siin Londonis eriti tihti nii palju heledapäised ja sinisilmseid inimesi ei saagi näha ühekorraga. Mõned eestikeelsed laulud tegid kohe eriti emotsionaalseks :) Miikaeli saksofonisoolod olid ka superilusad!

Mike'le meeldis koor kohe nii palju, et ta ütles, et tahab ka sellesse koori laulma minna kui me Eestisse kolime :)

Vastlapäev brittide moodi

Teisipäeval oli vastlapäev. Ka siin on see ühendatud mõõduka füüsilise tegevuse ja küllusliku söömisega. Seekord oli meil kena päikseline kevadilm ja vastlapäeva nautijaid päris palju.

Siin on vastlapäev seotud pannkookidega ja peetakse pannkoogi-jooksu-võistlust. Käisin ka lõuna ajal meie tänava võistlusel pannkoogijooksikuid ergutamas. Võistlus seisneb selles, et tuleb joosta u 50 m pannil oleva pannkoogiga ja pannkooki vähemalt 2 korda õhus ümber keerata. Kes kõige kiiremini jookseb, võidabki. Auhinda pole vist raske ära arvata :)

Võistlejad stardis ja võistlemas

Võistlusel oli nii tõsiseid jooksjaid kui neid, kes rahvast rohkem naerutasid. Oli neid, kellel pannkook maha kukkus ja neid, kellel pea otsast kukkus :)

Pead üles korjamas

Õhtul tegime kodus ka muidugi pannkooke ja tegelikult jätkus pannkookide söömine nädala lõpuni. Nii hea!

Eesti päev Londonis

Vabariigi aastapäeva tähistasime ka siin. Seekord tulid Inglismaa eestlased kokku Westminsteri Cathedralis pärast aastatepikkust pausi.

Kõnelejaid - sõnavõtjaid oli nii erinevatest paikadest UKs kui Eestist, nii rõõmsamate kui kurvemate sõnumitega. Tuli välja, et kui eelmisel korral sama üritust peeti mõnikümmend aastat tagasi, siis tollane Eesti Seltsi koorijuht kukkus esinemise ajal kokku ning suri hiljem haiglas. Seekord läks õnneks paremini.

Külaliskõnelejaks oli Tunne Kelam, kes rääkis päris huvitavalt sellest, kus Eesti oleks siis, kui 90te sündmused poleks arenenud nii nagu nad arenesid ja kuidas sellist väikest riiki nagu Eesti ei peaks üldse ajaloo põhjal enam olemas olema koos oma kultuuri ja keelega. Mike sai väga selgeks, et Eesti ja eestlased on eriti erilised :)

Pärast sõime kõik koos rõõmsalt kiluleiba ja kohupiimakooki. ETV tegi väikse uudiseloo ka, meie seekord kaamera ette kahjuks ei jäänud.

Aga see ei olnud veel kõik! Samal ajal toimus Londonis Eesti Fest, kus mitmed Eesti muusikud-kollektiivid üles astusid. Tol õhtul mängis Kristjan Randal - täiesti fenomenaalne pianist! Ta ei mänginud mitte ainult klaverit klahvidel, vaid ronis ka klaveri sisse ja mängis nii keeltel kui klahvidel korraga.

Nüüd jääme ootama siin augustis toimuvat rahvapidu!

Lumelauaga seekord Prantsusmaal

Meil siin hakkas juba vaikselt kevadiseks kiskuma, aga meie tahtsime veel lund. Ja mis on veel mõnusam viis lund nautida, kui nädal aega lumelauatada. Seekord käisime Prantsusmaal, Les Arcsi talvekuurortis.

U 3200 m kõrgusel

Kui Eestis on sel aastal lund oli kui palju, siis Alpides seda nii lahkelt ei olnud. Mida kõrgemale minna, seda parem. Meie maja juures oli maa pea-aegu et must, kuigi mõnedel vapramatel (kellel oli rendivarustus) siiski õnnestus maja juurde kohe suusatada.

Meid oli seekord 8 ja kuna enamus hääletas täisteenindusega maja poolt, siis jäi meil ainult nõustuda. Tegelikult oli ikka ääretult mõnus, kui õhtusöögi ja koristamise pärast ei pidanud muretsema, saime lihtsalt puhata ja mängida :)

Meie lõbus seltskond Nii võiks iga päev alata

Nagu ikka, hästi veedetud aeg läheb ruttu. Viimane päev mul endal nii meeldiv ei olnud, sest hammas hakkas valu tegema ja laupäeval tagasi jõudes ei jäänud muud üle, kui arsti juurde minna. Siin hamba-arstid nädalavahetusel muidugi ei tööta ja lõpuks pidime maksma 6x kallimat hinda. Aga valust sai lahti ja eks ma tulen jälle ja lasen Eestis oma juureravi lõpetada.

Babyshower

Hetkel valitseb siingi beebibuum ja meie sõbrad saavad riburadapidi lapsi. Siin on tore komme (vist Ameerikast pärit) u kuu aega enne beebi sündi emale väike pidu korraldada. See on nagu tüdrukute õhtu enne pulmi, ainult et vähem actionit arvestades tulevase ema seisundit :)


Hiljuti just korraldasimegi ühe sellise peo. Tegime tulevasele emale üllatuspeo ja see läks hästi peale. Kaunistasime ruumi ja mõned snäkid beebi-kujuliste dekoratsioonidega. Mängisime toredaid mänge, sest ega lapseootel ema ju palju liikuda ei saa.


Kõigepealt oli ema kõhu ümbermõõdu ära-arvamine, kusjuures kõik, isegi lapseootel ema arvas kõhu suuremaks :). Siis pidime ära arvama muinasjututegelasi - tuleb tunnistada, et peaks jälle muinasjutte lugema hakkama, sest ega hästi ei mäletanud küll neid enam.


Kõige elavamaks kujunes beebitoitude ära-arvamine. Ostsime 5 põhitoitu ja 4 magustoitu ja pidime siis ära arvama, millest need toidud tehtud on. Sellega oli kõigil raskusi ja toidud ei olnud just kõige isuäratavamad ka, ei lõhnalt ega maitselt. Magustoidud olid täitsa head ja need said otsa ka.


Kõhu-ümbermõõdu äraarvamine nõuab kohe mitut pead ja beebitoitude degusteerimine kulgeb teatud ettevaatlikkusega



Ja siis sai tulevane ema veel hulgaliselt kingitusi - nii endale kui lapsele. Külalised ka tühjade kätega ei pidanud ära minema - jagasime ka väikseid beebikujulisi shokolaade. Väga armas ja emotsionaalne ettevõtmine, mida võiks ka Eestis täitsa korraldada.



Tulevane ema kingitusi avamas

Külaliste kroonika 7

Uus aasta algas meil külalistega Eestist. Aasta teisel päeval tulid meile külla Jane, Kairit ja Kristi Tallinnast. Selline ajastus oli meile väga hea, sest meil oli esmaspäev, 3. jaanuar ka vaba.



Esimesel päeval vaatasime Windsoris ringi - näitasin neile Etoni kolledzhit, kus 19 Inglise peaministrit on hariduse saanud, sh praegune peaminister David Cameron. Seal filmiti osaliselt ka "Shakespeare in love" film.



Windsori lossis ei käinud, aga käisime lossi kirikus õhtumissal. Seal on hästi hubane ja vahetu õhkkond ja koor on alati tasemel. Pärast käisime veel meie kirikus õhtusel teenistusel.



Õhtumissal

Järgmisel päeval tõusime vara ja läksime Warwicki lossi. See on tunduvalt väiksem kui Windsori loss, aga väga interaktiivne. Seda enam kuningliku residentsina ei kasutata, vaid on muuseumi moodi koht. Seal oli igasuguseid näitusi ja atraktsioone ja ilusti illustreeris aadlikke elu.





Warwicki lossis


Warwicki loss asub Stratfordi lähedal, Avoni jõe ääres. Sealt oli Shakespear pärit. Saime teada, et Shakespeare võis hoopis olla Warwicki lossi krahv Fulke Greville. Teadlased on kaua kahelnud Shakespear'i tõelises identiteedis, kuid raske on midagi tõestada. Fulke'i viimane lause enne mõrvasurma oli "I am the master of Shakespeare". Huvitav teooria ja tundus isegi loogiline.

Samal õhtul saatsime oma külalised edasi jälle Londonisse. Ülejäänud pilte saab näha siit.

Valged jõulud Eestis

Jõulude ajal sai siis jälle kodus käidud. Oh kuidas meile meeldis see suur lumi! Iga päev käisime kuskil lume sees möllamas :)

Siin Inglismaal oli ka enne jõule natuke lumi maas, ja nagu alati, tekitas see suure kaose. Meie lend oli ka mingi aeg väikse kahtluse all selle päarast, aga õnneks laabus kõik sujuvalt.

Kõigepealt maandusime Pärnametsade juures, kust ka Lilleojad läbi astusid. Uku oli poole aastaga palju suuremaks kasvanud ja palju targemaks saanud - ta oskas juba mobiiltelefoni kasutada ja raamatuid lugeda.

Sealt edasi Saaremaale, kus veetsime enamuse aja ja kus jõuluvanagi käis. Oliver nägi jõuluvana esimest korda, aga ta üldse ei kartnud. Mike luges jälle ilusti eestikeelseid salme ja sai kõik oma kingid ise lunastatud.

Lund oli seal nii palju, et sahk oli ilusad suured hanged maja otsa lükanud. Sinna ehitasime lastele väikse lumekoopa. Kui koobas valmis sai, tõime teki istumise alla ja panime küünlad põlema, jõime glögi ja sõime piparkooke. Väga mõnus ja õdus :) Lisaks tuli veel katuselt meetri paksust lund rookida, mis oli tasuta jõusaali eest. Pärast veel mitu päeva sai aru, et tööd sai tehtud.


Meie lumekoobas ja lumekoristus katuselt

Kohustusliku osana käisime ükspäev ka Spaas koos Poksidega. Seekord käisime Georg Otsas ja nautisime õues ujumist. Mike sai küll pärast väikse külmetuse, nii et pidin teda siin Inglismaal ka veel veidi turgutama. Aga tore oli. Õhtul nägime korra veel ka Kaisa koos emme ja issiga ära.

Spaaromantika

Viimasel päeval õnnestus veel ka Tallinna uut kuuma kohvikut Komeeti uudistada ja trobikond sõpru näha. Huvitav seltskond oli seal koos - kes oli just Tsiilist tulnud, kes Itaaliast, Indiast, Iisraelist, nii et me ei olnud üldse väga eksootilised :) Nii et järgmine kord ei peagi üldse Eestisse tulema, et sõpru näha :)

Mike pani mõned pildid ka üles ja neid saab näha siit.

Kuidas printsessiks saada

Suure saare rahval on praegu väga rõõmustav aeg - kroonprints William teatas aasta lõpus oma kihlumisest Kate'iga. Tore on see sellepärast, et rahvas saab vaba päeva nende pulmapäeval, 29. aprillil.

Kui senini on kuninglik sugu abiellunud mõne samaväärsega, siis Kate on tavaline tüdruk meie naaberkülast ja annab lootust et igast tütarlapsest võib ühel ilusal päeval printsess saada. Siinkohal väiksed juhtnöörid, sest teine prints, kuigi mitte kroonprints, Harry on veel täitsa vaba :)

- Selleks et printsessiks saada, peab siiski tõenäoliselt keskmisest rahakam olema. Kate vanemad on kesklassist, aga jõukast keskklassist ja Kate on kogu aeg erakoolis käinud.

- Natuke peab tark ka olema. Sest Kate ja William, nagu paljud teised paarid, said kokku ülikoolis, nende puhul siis eraülikoolis.

- Kannatlikkust peab olema. Kate ootas 8 aastat, enne kui William ta kätt palus. Talle isegi anti hüüdnimi Watie-Katie (ootav Kati) selle pärast.

- Ilus peab ikka ka olema. William armus Kate'i tudengite moepäevadel kui Kate väga nappi omaloomingut demonstreeris.

Pärast abiellumist saab Kate'ist Kathrine ja tema "tööülesandeks" on tuua ilmale troonipärija ja tagavara troonipärija (heir and a spare). Ootused printsessile on muidugi kõrged, juba praegu võrreldakse teda Printsess Dianaga. Ka kihlasõrmus on Kate'il Williami ema oma.

Igal juhul tõotab tulla sajandi pulm ja mina tahan seda näha!