Sünnipäev möödus klassikaliselt

Tuli siis jälle leppida, et üks tore aasta on seljataha jäänud. Aga uued põnevad aastad ootavad ees, nii et mis siin ikka nukrutseda.

Sünnipäeva puhul käisime Londonis koos oma toredateLõuna-Aafriklastest sõprade Mike ja Cindy'ga. Neil oli kogu aeg väga külm, kuigi Alustasime Kensingtoni palee juurest, kus mängisime oravatega natuke, jooksid meil mööda jalga üles, et kartulikrõpse näpsata. Siis käisime Talve Võlumaal, mis on suur lõbustuspark-jõuluturg Hyde Park'is. Natuke aega vaatasime seal uisutajaid, mis oli päris koomiline kohati.

Ja siis õhtul läksime Royal Albert Hall'i Händel'i Messiast kuulama. Selle kandis ette 500-liikmeline koor, 4 solisti ja Kuninglik Orkester. Mul oli esimeses osas sõnadest arusaamisega raskusi ja siis vaheajal googeldasin ruttu teose libreto, mida siis salamahti kontserdi ajal jälgisin. iPhone oli õige asi õiges kohas, sest pimedas ju kava ei näe lugeda.

Tööjuures unustati mu sünnipäev täitsa ära, kuni selle hetkeni kui Mike lillekimp kohale jõudis. Siis orgunniti ruttu kaart ja ma läksin siis poodi kooke tooma. Kuigi ma olen siin juba mitu aastat töötanud, oli see esimene kord, kus mu sünnipäev nädala keskele sattus. Esimene aasta oli laupäeval ja eelmine aasta olin Eestis, nii et siiani olin sellest pääsenud. Aga kunagi pidi ikka esimene kord tulema :)

Tänapäeval on sünnipäevaõnnitlused kolinud Facebooki ja nii ma siis sain mitusada õnnitlust üle maailma - Eestist, Inglismaalt, Shotimaalt, Rootsist, Lõuna-Aafrikast, Kanadast, USAst, Taanist, Saaremaalt, Rootsist, Soomest, Austraaliast, Iirimaalt, Rumeeniast, Norrast, Venemaalt. Päris tore on vaadata, kus ilma otsas sõpru leidub.

Ilus algus uuele aastale! Aitäh kõigile, kes meeles pidasid mind ja mu peale mõtlesid sel päeval :)

Movember ja teised Head Teod

Inglased on üldjuhul väga heategudega inimesed. Igasuguseid üritusi korraldatakse heategevuseks - maratonid, matkad, märgid, lilled, kaardid, raamatud jms. Mike otsustas oma näo seekord heategevuseks annetada ja kasvatas terve kuu jooksul vuntse.

Algul oli ta väga põnevil, sest ma ei luba tal üldiselt habemetüükaid näol väga pikalt hoida. Kuu lõpus oli ta aga juba suht tüdinud sellest, sest iga päev pidi vuntse trimmima ja sügama. Aga ta pidas vapralt vastu ja kogus sellega ligi £200 meeste tervise uuringute heaks.

Nii tore kui see ettevõtmine ka polnud, mulle meeldib vuntsideta Mike :)

Eks me siin ikka üritame ka muud head teha. Üleliigsed asjad ja riided viime teise ringi poodidesse ja ma ise käin ka seal päris tihti shoppamas, sest sealt leiab aeg-ajalt odavalt disainiriideid.

Siis veel toetame ühte väikest Indoneesia tüdrukut, et ta saaks käia nii tavakoolis kui pühapäevakoolis. Hoiame kirja teel ühendust - hästi armas on temalt kirju ja joonistusi saada. Ja meie ühed sõbrad toetavad kilpkonna kuskil Ladina-Ameerikas. Aga võib ka sponsoreerida näiteks polaarkarusid või adopteerida looma-aias ninasarviku.

Ilutulestikukuu

Oktoobri lõpus keerati siin kella ja õhtud läksid pimedaks. Uks tore asi selles pimeduses on siiski olnud - novembri algus on siin ilutulestike aeg. Paugutamine hakkab peale, nii kui pimedaks läheb. Ilutulestikku lastakse nii eramajadest, pubidest kui ka lossi juurest. Meil algas ilutulestikukuu sõprade juures sügisese grilliga. Igaüks tõi oma ilutulestiku ja sellest jätkus kohe paariks tunniks. Meie ikutulestikuga võistlesid nii naabrid kui kuulus kuninglik Ascoti hipodroom.



Suurema elamuse saime aga Legolandis. See on päris populaarne siin ja seda naudivad nii lapsed kui vanemad. Nii et vahva pereuritus. Lastel on käes/peas helendavad Asjandused ning seda valgusemerd on väga äge pimedusest jälgida. Ja siis hakkas ilutulestik peale. See ei olnud tavaline ilutulestik - lisaks oli veel muusika ja kogu vaatemäng põhines muinaslool. Väikest klippi saab näha siit.

Eesti mees briti kuulsuste dzhunglisaates

Taaskord on alanud briti tõsieluseriaal, kus kuulsused kuskil Austraalia dzhunglis ellujäämist harjutavad. Seekord on esindatud ka Eesti juurtega briti kodanik Lembit Öpik. See on siin päris kuulus saade, kus on aegade jooksul käinud kuulus modell Jordan (2x isegi), muusik Jason Donovan seekord on kõige kuulsam vast Linford Christie.

Lembit on suht vastuoluline isiksus ja temast räägitakse päris palju. Ta on poliitik ja ajakirjanik, kes kuulus siin isegi eelmisesse parlamenti (ma küll ei tea, kes teda parlamenti valis....). Üldine elufilosoofia on tal omamoodi veider ja nii mõnegi dzhunglikaaslasega on ta juba sõnelenud, mida siis tervele Briti saarele näidatakse. Eesti huumorit võib ka temas ära tunda, ja ta paneb kogu briti saare siin oma muhedusega naerma.

Päris äge on kuulata inglasi Lembitust kogu aeg rääkimas ja arutlemas ja Lembit on kena kerge nimi inglastele hääldamiseks ka. Siin muidugi kellelgi vahet pole, et Lembitu vanemad Eestist pärit on, sest kõik on siin kuskilt mujalt pärit.

Aga dzhunglis on ta senini päris edukalt hakkama saanud ja ükski ülesanne pole teda veel araks löönud. Igasugused satikad ja putukad ja rotid ja limaskid on ta üle elanud ja dzunglikaaslastele leiva lauale toonud. Selles suhtes Eesti vaprus ikka veres tal.

Ise-enesest oleks äge kui mõni andekas eestlane näiteks Apprentice või X-factoris kaasa lööks ja finaali pääseks, Eestile saaks kohe kuulsust ja kõlapinda rohkem!

Kui kellelgi soovi Lembitu edu jälgida on, siis videosid saab näha siit.

Ümbersaare reis

Tahtsin kirjutada ümber-Inglismaa reis, aga see ei oleks poliitiliselt korrektne, sest siin on väga konkreetselt Inglismaa, Wales ja Shotimaa.

Viimasel ajal polegi aega olnud blogi täiendada, sest pea igal nädalal olen pidanud kuskile tööasjus reisima. Reisimine on muidugi tore, aga kui iga nädal, siis kaob võlu ära natuke ja kodust ei taha ju ka kogu aeg ära olla. Aga hetkel veel kurtma ei hakka, sest mulle ikka meeldib Briti linnu avastada.

Näiteks Edinburghis on väga kena loss. Luusisime seal kolleegiga pärast tööd ringi, sest shotimaal kah õhtud nats pikemad kui siin Londoni kandis. Väga ilus linn, aga aktsendiga tuleb harjuda. Ma alguses pidin kolleegide käest mitu korda üle küsima, mis nende jutu point oli. Aga ajapikku kõrv harjub, ja nüüd saab täitsa hakkama.

Edinburgh on üks mu lemmik sihtkoht ja kui töö sinna viib, siis lähen alati rõõmuga. Seal elab ka mu üks sugulane Eestist nii et üritan temaga ikka kohvitamiseks ka aega leida. Mõnes mõttes on päris veider mõelda, et siin mul sugulasi elab, aga samas tekib kodune tunne.

Siis viis tee Leedsi. Seal minumeelest midagi väga erku ei ole, aga inimesed on ülitoredad ja sõbralikud. Leedsi ümbrus on superilus oma jõgede ja mägedega. Rongis meeldis rohkem olla kui linnas :)

Veel sai Liverpoolis käidud. See on see linn, kust Beatles pärit oli. Üritasin nende muuseumi ka minna, aga just sel päeval läks muuseum üle talvajale ja uksed pandi varem lukku. Jalutasin siis niisama selles UNESCO maailmapärandi linnas ja nautisin valgustatud arhitektuuripärandeid. Jalgpall on seal au sees ja ühe suurema staadioni ikka nägin ära. Isegi taksos olid väiksed maskotid.

Kui lennukiga saab minna/tulla, siis on eriti tore. Ja veel toredam, kui selge taevas on ka, sest siis saab Londonist väga ilusaid vaateid.

Reis Iisraeli

Septembrikuus õnnestus meil ette võtta reis Iisraeli. Mina olin varem käinud, Mike'le esimene kord. Mike eesti keele õpetaja Riina oli ka seal parasjagu, nii et me kolmekesi siis seiklesime seal ringi.


Eelmine kord käisin ma jaanuarikuus, kui kõik oli roheline. Seekord oli september ja 3 kuud polnud seal vihma sadanud, nii et kõik oli väga kuiv ja ilm kuum. Alguses meile see kuum ilm sobis, kuid siis juba hakkasime end päevasel ajal muuseumitesse seadma.



Meie reis kestis nädal aega. Paar päeva enne tagasilendu kuulsime, et Tel Avivi lennujaamas on streik ja lootsime väga et streik kestaks veel paar päeva. Oleksime hea meelega veel mõne päeva olnud, aga kahjuks kestis streik ainult 1 päeva, nii et pidime ikka tagasi lendama. Kirjutan siia mõned muljed, aga neid on niii palju, et kõike ei jõua siia kirja panna. Pildimaterjalile saab ligi siit ja piltide juures ka mõned kommentaarid.











Kõik küsivad, kas hirmu ei olnud. Meil midagi ei juhtunud, aga ega kunagi ei tea, millal seal konflikt võib tekkida. See oht on ilmselt suurem piirialadel ja Palestiina kontrolli all olevate piirkondade lähedal, nagu Gaza, Hebron jms. Meie sinnakanti ei kippunud. Aga rahu on seal muidugi habras ning Psalm 122:6 "Paluge rahu Jeruusalemmale!" sai hoopis uue tähenduse.

Iisrael - religioon

Meie olime Iisraelis eelkõige kristlikust huvist ja seega külastasime kohti, mis kristlastele tähtsad - Kolgata, Via Dolorosa, Püha Õhtusööma-aja ruum, Õlimägi, Kapernaum, Muutumisemägi, Õndsakskiitmise mägi jne.


Samas oli huvitav jälgida erinevate religioonide traditsioone ja nendevahelisi konflikte. Näiteks palvetavad juudid nutumüüri ääres enne päikseloojangut, ja nii kui päike loojunud on, hakkavad moslemid Templimäel palvetama. Samas on Templimägi juutidele kõige tähtsam religioosne paik, aga see kuulub araablaste kontrolli alla. Politsei valvab seda ala igast nurgast ja väliselt nagu kõik saavad omavahel hakkama, aga tegelikult on igal pool tunda inimestevahelist pinget.



Juudid Nutumüüri ääres Mosleminaine Templimäel

Jeruusalemm on kõige religioossem linn Iisraelis. Teistes linnades näiteks ei näe nii palju inimesi oma religioossust väliselt rõhutamas. Käisime ultra ortodoksete juutide linnaosas, moslemite Templimäel, Bahai aias Haifas, kristlaste teenistusel vaatega Siioni mäele. Kõik tunduvad üksteist aktsepteerivat, see on vaid pinnapealne, võitlus käib spirituaalsel tasandil.

Nunnad Jaffa värava juures jäätist söömas

Käisime Templimüüri tunnelites, mis 2000 aastat olid päris tänavad ja saime palju teada juutidest ja ajaloost. Jeruusalemm on ehitatud eelmiste linnade varemetele ja originaalasustus on 20 m sügavusel maa all. Kellegi vanast vannist sai järgmise maja uks ja siis juba katus. Osad tänavad isegi käivad läbi katuste veel tänapäevalgi.

Enamus Jeruusalemma ajalugu peitub Templimäel, kuid moslemid ei luba seal kaevandustöid teha. Nii ongi juudid kaevanud nii palju templimüüri lähedal kui võimalik. Ja juutidel on muidu kõik olemas selleks, et kolmas tempel ehitada. Nii et elame näeme, mis saama hakkab!

Iisrael - inimesed

Kohalikud inimesed on Iisraelis üldiselt suht pealetükkivad. Kogu aeg tahavad äri teha ja kunagi ei tea, millal sulle liiga tehakse. Kogu aeg tuleb kaubelda ja tingida. Parem on suhelda eurooplaste ja ameeriklastega - need üldiselt liiga ei tee.

Näiteks jalutasime Jeruusalemma vanalinnas ja seal on turistipoode hästi palju. Kõik kutsuvad oma poodi vaaatama, aga üks poeomanik oli eriti otsekohene ja hüüdis meile: "Can I rip you off today?" (kas ma võin teid täan paljaks riisuda). Ei aitäh :)

Me ööbisime Jeruusalemmas hostelis, mille olime eelnevalt internetist broneerinud ja tagatisraha maksnud. Kui pärast esimest ööd tahtsime ühe öö eest ära maksta, küsiti meie käest 3-kordne hind. Pidime siis oma emailid välja võtma ja neile näitama, mis hinnaga olime broneerinud ja siis võetigi meilt see hind. Nii et alati tasub seal enne hind kokku leppida, ka taksos jms, sest pärast võib tulla ebameeldiv üllatus.

Juudid on jälle hästi kavalad ja muudavad kogu aeg oma juttu. Me tahtsime autot rentida ja tahtsime seda teatud kella-ajal tagastada. Neiu ütles, et 1 h hiljem tagastamist on tasuta, kuid kui auto ära viisime, taheti meilt lisatunni raha küsida. Siis pidime jälle enda eest seisma, et seda kulu ei võetaks. Nii et jah, oeh peab valvel olema seal :)

Muidu nad on seal hästi jutukad ja muudkui räägivad kogu aeg. Kuulamises nad just kõige paremad ei ole, mida illustreerib see pilt :)

Araablaste ja juutide vahel on seal muidugi suur konflikt. Näiteks kui taksoga lennujaama sõitsime, pidime alati tükk aega ootama, kuni Iisraeli armee meie araablasest taksojuhi andmeid kontrollis. Meid küsitleti ka üle.

Iisraeli reis - meelelahutus

Puhkasime ja mängisime ka ikka. Üheks ägedamaks elamuseks olid valgusshowd.

Esimesele showle sattusime peale Tibeerias. See oli purskkaevude, valgus- ja helishow. Suure projektoriga lasti purskkaevude peale pilte ja kujundeid ja valgustus lisas efekti ja voolav vesi veel omakorda võimendas. See oli tõsiselt äge! Minu tagasihoidlikku videoülesvõtetet saab näha siin.

Siis käisime veel sarnasel showl Jeruusalemmas, Taaveti muuseumis. See oli rohkem ajalooline. Seal vee-efekte ei olnud, aga muusika ja pildi-elamus oli väga hea. See oli meie viimasel õhtul Iisraelis, nii et võttis kenasti kokku meie reisi. Väikse ettekujutuse saab siit.

2000 a Caisareas sattusime Jazzkontserdile. Istusime parajasti rannas välirestoranis ja sõime õhtust, kui äkki tore jazzband lavale astus.

Restoran mererannas Caisareas

Ujuda saime kolmes erinevas meres - Vahemeres, Galilea meres ja Surnumeres. Viimased kaks on tegelikult küll järved, aga nimetus neil meri. Vahemeres olid lahedad suured lained, millel sai hõljuda, Galilea meres näksisid kalad meie jalgu, Surnumeri on muidugi omaette elamus, kus lihtsalt vee peal hulpida.

Suured vahused lained Vahemeres Hulbime Surnumeres

Meie lemmiklind

Mike ema on hetkel ära puhkamas ja ta andis oma väikse viirpapagoi meie hoolde. Linnukese nimi on Buddy (sõbrake tõlgituna) ja ta on aasta vana juba. Esimese aastaga on ta ära õppinud suure sõnavara ja on väga jutukas. Mike emal on terve A4 leht täis kirjutatud.

Päris tore on töölt koju tulla ja papagoid siristamas kuulda. Üldiselt hakkab ta kohe käsutama, "Pane veekann tööle!" "Pane uks kinni!" jms. Üritan siin Buddy'le eesti keelt ka õpetada, aga pole veel kuulnud teda rääkimas. Ehk ikka jääb külge midagi.

Avastasime, et tal on ka halbu kalduvusi. Niipea, kui Mike pähklivõi saia sööb, lendab Buddy jalgupidi pähklivõi sisse ja sööb Mike'ga võidu. Pärast ei suuda ta enam oma puuri peal seista, vaid muudkui laseb liugu, sest jalad kõik pähklivõiga koos. Siis tuleb talle vanni teha, et ta ennast puhtaks saaks.

Vaata kui õnnetu näoga Mike on!!

Teine paha kalduvus on tal minu veini napsata. Nii kui veiniklaasi näeb, lendab kohe kohale. Püüdsime teda küll veeklaasiga eemale meelitada, aga ei miskit, ikka nokkapidi kohe veiniklaasi.

Ja nii ta siis veinivargil käibki!

Lisaks lendab ta mulle pähe ja hakkab pesa puhuma. Oma pähklivõiste jalgade ja veinise nokaga. Aga no väikse linnu peale ei saa ju kurjustada, eriti kui ta nii kenasti räägib... :)

Millest ei tasu inglaste kuuldes rääkida

Olen alati suurima heameelega välismaal olles eesti keeles aeg-ajalt rääkinud. Nüüd aga olen natuke targem ja jagan õpitud tarkust hea meelega.

Nii, siin on siis mõned eestikeelsed väljendid, millest inglisekeelses seltskonnas tasub vaikida.

Kõigepealt, kui keegi küsib, kuidas on eesti keeles "12 kuud" (twelve months), siis öelge seda kas vene voi soome voi ükskoik millises muus keeles, aga mitte eesti keeles, sest see kolab päris ropult ingliskeelses slangis. Ja oi oi kui paljusid eestlasi (tudrukuid eriti) on sellega alt veetud. Ei ole tore. See on eriti kuulsaks saanud tänu sellele Youtube klipile.

Teiseks ei tasu uhkustada Tallinna vanalinnas oleva "Kiek in die Kök" iga. No näidata ikka tasub, aga nimetada soovitan kuidagi teisiti. Eriti kui mõnele meesterahvale seda näidata :)

Natuke sõbralikum, aga siiski veits veidralt kõlab inglise keeles ka eestikeelne "puu".

Olge ettevaatlikud :)

Jälle pulma-aastapäev

Ja nii need aastad mööduvad, aga romantika jääb. Vähemalt pulma-aastapäeval :)


Kõigepealt käisime looduspargis (New Forest). See asub Southamptoni lahedal. Southampton on see linn, kust Titanic eelmise sajandi alguses teele läks. Ja seal lähedal on siis selline looduspark, kus on palju metsa (inglise mõistes) ja hobused, ponid ja eeslid vabalt ringi jalutavad ja sõbrustavad.


Järgmisel päeval käisime Inglisma ühes suuremas automuuseumis (Buelieu), kus olid väljas autod igast kümnendist, alates päris esimestest mudelitest. Kõige vanem masin oli aastast 1895 ja liikus kiirusel 15 km/h. Huvitavamad mudelid olid veel sellised, kus pimedas sõitmisel olid tulede eelkäijaks laternad, kus küünal sees käis. Mõned vanad masinad sõitsid seal ringi ka ja meiegi saime sõita ühe vana kahekordse bussiga. Huvitav oli see, et ühtegi Ladat seal eksponeeritud ei olnud - peaks omanikule ettepaneku tegema :)?


Seal metsas asub ka Priory kliinik, kus läbipõlenud staarid käivad end kosutamas. Seal on käinud lilli seadmas ja puzzlesid kokku panemas (need on meetodid, mida staaride eluisu taastamiseks kasutatakse) nii Susan Boyle, Kate Moss jt suuremad või väiksemad staarid.

Ja siis oli meil varuks veel üks makeover fotosessioon Londonis. Siin on need hästi popid. Lähed suurde stuudiosse, kus tehakse natuke soengut ja meikup-i (Mikel võttis see eriti kaua aega :)) ja siis saadetakse stuudiosse pilte tegema. Pärast siis saab osta endale soovipärased fotod, mille peale on kergelt võimalik terve kuupalk kulutada (nagu üks noor armunud paar enne meid - südamest loodan, et nad jäävad kokku) . Meie nii alt ei läinud :) Ostsime 2 pilti ainult. Aga ikka oli kallis. Muidu on üritus tasuta, ainult pildid on kallid. Aga pilte ei pea ostma, nii et kui keegi tahab elamuse pärast minna, siis saab tasuta.

Ja kuna olime üles loodud ja paremini riietatud kui tavaliselt, kasutasime võimalust minna Londoni Swissotel'i sööma, mille Mari-Liis meile lahkelt välja tegi :) Söök oli väga peen ja teenindus nii viisakas, et ma ei osanud kohe käitudagi.

No ühesonaga tähistasime seda aastapäeva peaaegu terve kuu. Pildimaterjali loodame ka peatselt üles panna.

Üks õige pirakas rott

Mu kolleegid püüdsid siin hiljuti kinni ühe õige matsaka roti. Pikkust, laiust ja kaalu oli tal väikse seapõrsa jagu. Muidugi tekkis kohe küsimus, et mida see rotipoiss siis sõi, et nii kenasti kosus. Tuli välja, et ta oli end sisse seadnud spordipoe alla ja sealt steroidid üles nuhkinud, mida ta siis rõõmuga iga päev sõi.

Idee oli see loomake ka Guinessi rekorditeraamatusse esitada, kuid läks enne hävitamisele. No loodetavasti ei jäänud see viimaseks!

Kella viie teed ei ole olemas!

Eestist on kuidagi jäänud teadmine, et inglased joovad kell viis teed. Tegelikult ei tea siin kella-viie-teest keegi midagi. Kella viiest hakkab tööpäev juba lõppema ja keegi ei taha enam teed juua. Kõik tahavad koju.

Küll aga on siin olemas pärastlõunatee (ehk afternoon tea). See on tavaliselt kreemitee (cream tea) ehk must tee kohvikoorega (või siis inglisepäraselt, teekoorega). Kõrvale näksitakse scone'sid (mis kõige paremas eestikeelses tõlkes võiks olla kakukesed) kas moosi või võiga. See mulle täitsa meeldib, eriti mõnes mõisa- või aiakohvikus.

Ühel sünnipäeval afternoon tea'd nautimas


Kui nad pärastlõunateed ei joo koos kakukestega, siis piimaga teed joovad nad päeva jooksul küll päris palju. Ja kõrvale näksivad küpsiseid. Imelik on see, et küpsiseid nad solgutavad tee sees. Alguses tundus mulle selline solgutamine ebaviisakas, aga nüüd on maius ka minu viisakatest kommetest võitu saanud ja nii käivad ka minu küpsised enne suhu sattumist piimatee seest läbi. Ai, see teeb küpsised suus niiiii sulavaks ja maitsvaks...!

Kuigi nüüd on juba ka kohvi siin populaarseks muutunud, on siiski igas kodus alati olemas must tee ja piim ja küpsised, mida igal ajal külalistele pakkuda saab :)

Jaanipäev Eestis

Jaanipäevaks õnnestus meil Eestisse pääseda ja Mike'le ka Eesti jaanipäeva näidata. Lisaks nägime ära kõik uued poisiklutid, kes vahepeal olid sündinud (tüdrukud vaatame järgmine kord üle :)) ja mina sain jälle hambad suhu.

Kolm kena poissi, kes vahepeal ilmavalgust on näinud: Martel, Oliver ja Uku

Ajataju kadus meil ära kohe esimesel päeval Tallinnas, kui õhtu oli valge ja valgeks jäigi. Kohvitasime Vertigo terrassil ja seejärel sulasime meeldivalt Lilleojade kraadipeole.

Järgmisel päeval liikusime edasi Saaremaale. Nele kutsus meid kohe oma üllatuspeole :) Saaremaal siis käisimegi paaril jaanitulel. Mike tähelepanu köitis pea terve õhtu jooksul kiikingu kiik. Ta polnud elusees näinud kiiku, mis üle võlli käib. Polnud ka kuulnud sellest, sest inglise keeles puudub selline väljend nagu üle võlli käima.

Lisaks kiikingule suutsin temas huvi ka võrkpalli vastu tekitada. Nimelt õnnestus mul pääseda võrkpallivõistlustele ja kohe võitjatiimi! Otsime nüüd võrkpalli, et siin ka mängida saaks.

Jaanööl muidu istusime tünnis ja nautisime ööbikulaulu. Kogu aeg oli õhtu ja siis oli äkki hommik. Magama läksime siis, kui juba väljas päris valge oli.

Vahepeal käisin veel põhikooli kokkutulekul, aga ei ütleks küll et 15 aastat põhikooli lõpetamisest möödas on. Oi heldekest!!

Seekord lendasime Heathrow'st. Mike, kes on eluaeg Heathrow külje all Windsoris elanud, sai esimest korda võimaluse lennata Heathrowst ja nautida Windsori lossi õhust. See oli päris äge!

Pildid on nähtaval siin!

BigChurchDayOut

Maikuu viimasel esmaspäeval oli meil jälle riigipüha ja veetsime selle ühel Inglismaa suurimal kristlikul muusikafestivalil, nimega BigChurchDayOut. See oli 2-päevane üritus, kust käis läbi u 15000 inimest. Tuntumatest tegijatest astusid üles Tobymac, Switchfoot, Israel Houghton, Hillsong United, Tim Hughes.

Me sõitsime kohale juba laupäeval ja seadsime oma telgi üles. Meil on kõikide mugavustega telk, sh laternad, lambid, toolid, köök, söögivahendid, grill jms. Teised telkijad nii hästi varustatud ei olnud ja hommikuti tulid kõik meie telki teed või kohvi jooma. Me ise tegime hommikuti peekonit ja mune (ühesõnaga inglise hommikusööki) ja see meelitaski oma lõhnaga kõiki kohale. Aga peekonit meil kõigile ei jätkunud :)

Bändidest meeldis mulle kõige rohkem Tobymac. Tal olid super muusikud ja taustalauljad kaasas. Olime üsna lava ees ja kontserdi lõpus hüppas Tobymac rahva sekka ja siis sain minagi teda kätel kanda :) See oli kontserdi tipphetk :)

Muidu oli üritus korraldatud Deliriouse klahvimängija poolt, nii et Deliriouse tegelased jalutasid igal pool ringi. Ühel hetkel oligi nii, et Martin Smith jalutas oma perega täpselt meie juurest läbi ja jäi sama kontserti nautima. Tore oli näha teda oma kauni naise ja 6 lapsega :)

Ilmaga vedas ka. Laupäeval, kui läksime, oli vihmane ja väga tuuline. Pühapäev ja esmaspäev olid kontserdipäevad ja siis oli ilus päikseline, nii et sai täiega rokkida :) Rahaliselt ka täiesti mõistlik üritus, päevapilet oli £30 ja meie juures 1,5 h autosõitu. Nii et kui keegi soovib järgmisel aastal ühineda, siis annab täiesti organiseerida.

Mike pidupäev

Mõned nädalapäevad tagasi sai Mike jälle aastakese vanemaks. Kuna mingit ümmargust numbrit seekord ei olnud, siis väga palju kära sellest ei teinud :)



Sünnipäevakingiks sai ta seekord kohvimasina. See on selline imeline masin, mille saab õhtul hakkama panna ja siis hommikul soovitud kella-ajal hakkab kohvi ise jooksma. Mike'le väga meeldib Eesti kohvi ja talle meeldib ka, kui hommikul kohvi lõhn ninna tungib ja koos päikesega äratab. Nii et see läks kümnesse.



Siis käisime veel paarisaja miili kaugusel telkimas. Vihma sadas enne ja pärast telkimist, teel sinna sõites ja sealt tagasi sõites, aga meie pääsesime telkimise ajal ilma vihmata. See oli väga tore, sest sel nädalavahetusel oli suhteliselt külm ja tuuline ja kui vihma oleks ka veel sadanud, oleks suisa kehva olnud. Lõkke ümber istudes ja linnulaulu kuulates oli täitsa Eesti tunne peal.



Päeviti käisime Inglismaa ühes suurimas lõbustuspargis, Aalton Toweris. See on nii suur, et parkimisplatsist tuleb rongiga sissepääsu juurde sõita ja siis ühest otsast teise viib mitu köisraudteed. Lisaks atraktsioonidele on seal ka suur ilus aed, kus sai oravaid taga ajada ja pardipoegi imetleda. Meile meeldis muidu kõige rohkem atraktsioon nimega Oblivion - see sööstis vabalangusel otse tossavasse kuristikku.



See ongi Oblivion




Kui me õhtul oma telkide juurde tagasi jõudsime, nägime ühte varganägu meie telgist põgenevat, küpsisepakk suus. Väike oravapoiss oli tunginud meie telkidesse ja kõik küpsised ära söönud!! Pärast leidsime kilepakendi põõsa alt väiksest urust - ju seal siis nende pesa oli. No ei saa isegi loomi enam usaldada mitte!!

Muidu oli igati tore reis, ainult et meie sõpradel kadusid lõbustuspargis autovõtmed ära ja siis pidime tellima lukksepa kohale ja koju jõudsime alles öösel pärast südaööd. Meie enda auto läks ka mõned päevad pärast seda katki - õnn oli, et seal kaugel olles auto rivist välja ei läinud!

Külaliste kroonika 6

Maipühad tõid meie koju Eesti elevust. Mari-Liis käis oma kahe sõbranna, Maie ja Ly'ga meid külastamas.

Esimese päeva hommikul oli ilm paljulubav - hommikusööki saime rõdul päikese käes nautida. Otsustasime siis rannikule sõita. Teel ohustasid meid kurjad vihmapilved ja vahepeal isegi sadas hoovihma, kuid kohale jõudes oli maa kuiv. Tüdrukud ostsid isegi vihmakeebid, aga neid polnudki vaja lõpuks. Nautisime Dorseti valgeid kriidikaljusid ja sini-sini-sinise mereveega abajast.

Järgmisel päeval uudistasime Kuninganna valdusi ja käisime ära lossis. Kolmandal päeval rentisime rattad ja rallisime läbi Windsori. Päris päeva lõpus olime juba nii palju ratastega sõitnud, et ühe rendiratta kumm läks läbi... Pidime siis Mike appi kutsuma, et ratast tagasi viia.

Nii nii hea oli ärgata hommikuti eesti kohvi lõhna peale! Ja süüa eesti musta leiba koos eesti suitsuvorstiga. Magustoiduks maiustada kohukesi ja komme. Ja kuulata eesti raadiot üle interneti. Ja rääkida eesti keeles. Tunne täitsa nagu Eestis :)

Pildimaterjali, nagu ikka, saab vaadata siit.

Inglismaad avastades III

Pariisi asemel käisime Nuustakul. Vulkaani tõttu jäi kahjuks ära meie Pariisi ringreis ja Rebeccat ei näinud, aga otsustasime hoopis siis Inglismaa läänerannikule sõita.



Peamine põhjus, miks Mike sinna just tahtis minna, oli see, et seal on palju surfareid ja VW combisid. Kahjuks sel nädalavahetusel lained väga suured ei olnud ja seega surfareid eriti ei näinud, aga iga combi juures tegi Mike pilti küll.

Esiteks peaks ütlema, et kes sinna kunagi satub, kajakate eest tuleb hoida! Olime teist päeva Newquay's ja oli ilus suvepäev. Otsustasime mere ääres jäätisega maiustada, Mike lasi oma jäätise veel hulgaliselt magusate kastmetega üle kullata. Olime just jäätised kätte saanud, kui tuli suur kajakas ja ründas Mike't, nii et ta tervest oma jäätisest ilma jäi... Vaeseke!! Alles hiljem nägime teises kohas hoiatavat silti, et kajakate eest tuleb hoiduda.


Muidu oli seal igati ilus. Seda piirkonda kutsutakse Inglise Rivieraks - palmipuud, liivarand (mitte kividega, nagu mujal Inglismaal) ja kaljud. Väga väga ilus oli ja ilmaga päikselise vedas ka.



Hommikuti jalutasime mereääres või mängisime minigolfi. Päeval, kui meri oli mõõnas, käisime saarte peal, kuhu tõusu ajal ei pääseks. Käisime ära ka maailma lõpus - Inglismaa kõige läänepoolsema tipu nimi on Land's End.


Ja kõiki neid toredaid kohti ja pilte saab näha siit.

Kätte jõudnud SUVI!

Pärast ülestõusmispühi algas meil suvi. Oleks muidugi tore olnud, kui pühad oleks ka suvised olnud, aga mis seal ikka. Vahetult enne pühi sadas Shotimaal lund ja pärast pühi on meil nüüd suvi. Huvitav ilm siin seitsme maa ja mere taga.


Eile lõuna ajal istusin õues ja võtsin päikest juba. Tedretäpid olid supsti väljas pärast. Õhtul meelitasin Mike rattaga sõitma oma lemmikrajale mööda Thames'i jõekallast. Seal oli väga ilus - vaikne, linnulaul, väiksed jänkud, jõevee kohin ja õitsevad puud. Puud lõhnasid niiii hästi, mõnel põllul oli ka muru niidetud ja lõhnas kevadiselt värskelt.


Siis näitasin Mike'le ka kohta, kus 2012 a suveolümpia sõudmisvõistlusi peetakse. See on 2 km pikkune kunstjärv või kanal ja seal oli väga kena päikseloojangut vaadata.


Meie spontaanse õhtu pildiülevaate leiab siit.

Siin toimubki 2012 olümpiamängude aerutamisvõistlus

Kuulsused Windsori kandis

Windsor on kena väike linnake Londoni lähedal. Ja seetõttu meeldib siin ka kuulsustele. Mõtlesin, et panen siia kirja mõned tähtsamad tegelased, keda võib kohata, kui meile külla tulla :)

Kõige kuulsam residents on muidugi Kuningannal endal. Tema eellased olid ühed esimesed, kes siia künkale oma elamise ehitasid. Kuningannal on siin maailma suurim kuninglik loss ja maja taga Suur Park. Tema juures on muidu tore see, et ta võtab lahkesti külalisi vastu (küll raha eest) ja kõik huvilised saavad tema elu-oluga tutvust teha. Suure Pargi eest hoolitseb ta ka hästi ja see on üks tore koht, kus ilusa ilmaga aega veeta.

Kuningannal käib ka palju tähtsaid külalisi. Hiljuti just olid siin India ja Prantsuse riigipead ja noored printsid William ja Harry jalutavad Suures Pargis. See teine pilt ongi sellest, kuidas Kuninganna oma külalisi vastu võtab.

Kui kuningannalossi juurest mööda jõge edasi minna, siis jõuab Natalie Imbruglia maja juurde. Tal on maja Thamesi jões asuva saare peal. Tee pealt tema maja ei näegi, sest puud ja aiad on ees. Aga me oma väikse sõudepaadiga oleme päris tema aia ääres uudistamas käinud. Päris ümber saare kahjuks ei saanud sõuda, kuna kurjad kirjad olid ees.

Teisele poole Windsori lossist jääb Elton Johni kodu, mis paistab küll suurem olevat kui Natalie oma. Endal pole veel õnnestunud seda üles leida, sest tee pealt ei näe ja jõge seal pole, aga võibolla õnnestub kunagi tema ballile kutsutuks saada?

Siis paarikümne minuti kaugusel Windsorist on näitleja Kate Winslet'i sünnikodu, kus tema vanemad ja õde praegugi elavad. Kate ise elab küll mujal, aga aeg-ajalt käib ikka kodus, nii et teda võib bensiinijaamades näha vahel.

Siis on siin üks rikkurite tänav, kus kuulsad jalgpallurid ja rugbimängijad ja kokad jms elavad, aga mina neid nii hästi ei teagi, nii et ma jätan need siia üles lugemata.

Mul endal küll pole õnnestunud veel kedagi peale kuninganna oma silmaga näha, aga eks siis tuleb rohkem silmad lahti ringi käia ja limusiinide järgi sõita!

Lumepuhkus Andorras

Selle aasta talvepuhkuse veetsime Andorras, Grandvaliras. Sest ma sain ju sünnipäevaks uue roosa ja roosidega lumelaua. Peale meie olid meiega lumelauatamas veel kaks Mike sõpra.

Meie lumelauaseltskond

Grandvalira oli üks ütlemata tore kuurort. Parim, kus ma siiani käinud olen. Ligi 200 km erinevaid laskumisi ja üle 60 lifti. Tore oli see, et igal pool olid tõstuktoolid, ei pidanud muude liftidega jukerdama. Eelmisel aastal ma olin natuke hädas igasuguste T-liftide jms - suuskadega pole viga, aga lumelauaga neis natuke keerulisem üles saada.

Nädal möödus kiiresti, nagu ikka puhkuste ajal. Lisaks lumelauatamisele käisime uudistamas ka sealset jäähotelli, nagu Rootsiski on. Õigemini meie käisime ainult jääbaaris. See oli täiesti üle ootuste! Nüüd tahaks küll jäähotelli ära proovida.

Lõpuks ka pildimaterjal üles riputatud. Kliki siia.

Mina olin siin!!

Nii tuli meile aasta 2010 http://www.youtube.com/watch?v=zdU-YUSzkUI

Paugu ja kärtsu ja mürtsuga. Ootasime seda 8 minutilist vaatemängu 5 tundi Westminsteri sillal. Viimasel vana-aastatunnil oli rahvast kogunenud nii palju, et tekis samasugune küünarnukitunne nagu Tallinna trollibussis tipptunnil. Ainult et seal ei ümbritsenud meid mitte ainult valge inimesed, vaid valged segamini kirjude ja mustade ja kräsupeadega.

Atmosfäär oli muidu lahe - raadioDJ tegi Big Beni alt otseülekannet, nii et välidisko hoidis meid kenasti soojas. Õhus oli paar külmakraadi, kuid ilm püsis sademeteta. Nii kui ilutulestik läbi sai ja rahvamass hakkas metroo poole voolama, hakkas äkitselt lund sadama. Esialgu pidasime seda ilutulestiku tuhaks, aga siis saime ikka aru, et päris lumi oli.

Kogu tegevus toimus Big Beni ja vaateratta vahel. Ilutulestikku lasti vaaterattast. Tehti vikerkaart ning sadas kulda. Mõtlesime küll, et käime ainult üks kord Londonis aastavahetusel ilutulestikku vaatamas, aga see oli nii võimas, et tahaks ikka järgmistel aastatel ka minna.

Kolmekümneste klubis

Olen nüüd minagi uues, kolmekümnendate klubis. Ega muidu poleks mingist vahest aru saanud, kui teised poleks rääkinud.

Abielu on tore selles suhtes ka, et nüüd ei pea enam ise sünnipäevapidusid korraldama. Mike vaeseke, pidi seevastu mitu pidu korraldama - nii Inglismaal kui teise Eestis. Nii et pidustused kestsid kohe mitu nädalat.

Esimesena tähistasime siis Inglismaal. Siin on mul umbes 25 sõpra :) Kõik olid Mike käsu järgi sini-must-valges riietuses. Käisime bowlingut mängimas ja pärast läksime restorani sööma. Kingitusi sain erinevaid, aga mitmekordselt sain endale mütse - kohe 3 tükki! Tuleb välja, et siin arvatakse, et ma olen mütsi-inimene. Ma ise küll olen siiani mütsi rohkem kandnud külma kui moe pärast, sest Eestis ju, nii kui külmaks läheb, ikka paned mütsi pähe. Aga noh, las nad siis arvavad, et ma moekas olen :)





Eestis oli ka väga tore. Pühapäeval, kui õige päev oli, siis olime niisama. Käisime jõuluturul ja jõime glögi ja kinos koos Kairise ja Martiniga. Peole tuli ka umbes 25 sõpra Eestist :) Nii et kõik on kenasti tasakaalus. Käisime Clazz'is jazzi kuulamas ja söömas. Niii niiii niiii hea meel oli kõiki Eesti sõpru näha ja tugevasti kallistada, sest sellest tunnen siin ikka puudust. Eestist sain kaasa soovitud kingitusi - eesti muusikat ja raamatuid. Aitäh kõigile, sest meie uus kodu on nüüd kenasti eesti hõngu täis. Ilmselt rohkemgi veel kui mu Eesti kodu oli :)