Sünnipäev oli ju ka vahepeal

Vahepeal sain siis jälle aastakese targemaks. Selle tähistamiseks käsisme Londonis.

Vaatasime muusikali Dirty Dancing (väga väga lahe, nagu siinsed muusikalid kõik) ja ööbisime ühes Kensingtoni hotellis.



Londonis oli päris kodune tunne, sest Eestit sai näha ja kuulda kohe päris tihti. Londoni metroodes olid parajasti üleval pildid Tallinnast kui reisisihist. Teatris jälle oli päris mitu Eestlast, kes kogu oma shopingukottidega muusikali olid vaatama tulnud. Eestlased tundis kohe ära :)

Järgmisel päeval sadas küll vihma natuke, aga see meid ei häirinud. Oravaid ka ei häirinud, kes Kensingtoni lossi ees Mike'ga nii suurtes sõpradeks said, et isegi mööda jalga üles ronisid.

Sünnipäevahommikul laulsid mulle äratust ema ja venna pere. Ja ämm saatis eestikeelse sõnumi. Ütlemata armas oli koduseid tervitusi kuulda / saada. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid ja torti sõid minuga koos (mis sest et teises kohas :))

Kaartide paraad

Siin on siis kombeks igaks puhuks kaarte kirjutada. Ise-enesest on ju väga tore vana hea traditsioon, aga kaartide sisu on natuke igavavõitu. Ainult Häid Jõule ja Head Uut Aastat, nimi all. Ei midagi isiklikku. Pärast jõule muidugi lähevad need äraviskamisele.

Minu jaoks pole sellisel kujul kaartidel mõtet. Hoiame siis juba loodust kokku ja saadame e-kaardi. Siis ma otsustasin vähemalt Eesti kombe kohaselt luulerea sisse kirjutada. Mike veel hurjutas, et siin nii ei tehta. Aga mina olin saaremaiselt põikpäine.

Kirjutasin siis paar riimuvat rida oma kolleegidele ja kõik muutusid kohe väga rõõmsaks, et luuletuse said. No midagi teistmoodi vähemalt. Tahtsin piparkooki ka kinkida, aga ei suutnud seda siit kuskilt leida. No eks ma Eestist toon.

Jõulutrall...

... on siin täies hoos. Olen saanud osa juba kahest pidustusest.

Advendi esimesel nädalal oli meil firma jõulupidu. Tegemist oli muinasjutulise "Lost in Atlantis" teemaga. Suured telgid olid parki püsti pandud ja lisaks meie firmale oli seal veel paarkümmend võõrast firmat, nagu Microsoft, Yell, Primark jms. Nii et igaüks võis valida endale laua, mis firmas tööd saada tahtis :) No ma jäin ikka omade juurde.

Lauldi ja tantsiti, nagu ikka. Akrobaadid turnisid ringi, said kasiinos õnne proovida ja autodega sõita. Lisaks oli avatud hapnikubaar - mina seda ei proovinud, aga olevat olemise erksamaks teinud.

Siis advendi teisel nädalal oli meil Maja jõulupidu. Kõik tegid võõramaa toite - Maroko, Lõuna-Aafrika, Prantsuse. Ma tegin riisi-makra salatit, sest see oli lihtne ja kiire ja hapukapsast ma pole siin müügil näinud. Oleks võinud rosoljet teha, aga punast peeti siin ka ei müüda nii nagu Eestis. Verivorste ka ei ole.

Majahoidjad

Oleme muutunud väga nõutud majahoidjateks. Kuna meil oma elamist hetkel pole, siis kasutame meeleldi teiste elamisi. Praegu oleme pastori kolmetoalises korteris - nad ise on Lõuna-Aafrikas, kust pastori naine pärit on. 3 nädalat privaatsust - jeeee

Märtsis oleme broneeritud teise majja juba - jälle läheb pererahvas Aafrikasse - seekord Namiibiasse. Siis saame kohe päris majas elada.

Kohalikust pangandusest

Sain kohalikust pangast oma elu esimese tsekiraamatu. Ja juba kirjutasin ka oma elu esimese tseki. Kummaline ja natuke naljakas oli ka. Siin on eraldi tsekiraamatud isegi vasakukäelistele.

Tsekke kasutatakse päris palju. Oleme ise ka nii mõnegi tseki saanud. Need on nagu häda-abi vaesel ajal. Alguses unustad need panka viia, aga kui raha vaja on, siis on ütlemata tore neid leida. Kui aga need panka viia, siis läheb veel 3-4 päeva aega, enne kui raha kontole jõuab.

Internetipangandus töötab siin ka. Pole küll nii hea, kui Eesti oma, aga täitsa toimib. Jälle võtab aega 3-4 päeva, enne kui ülekanne laekub.

Eks siin mastaabid suuremad. Aga uhkusega räägin kõigile, kuidas Eestis saab mobiiliga ülekandeid teha ja internetipangast jõuab raha samasse panka minutite jooksul. Kõik on kadedad.